Kevadet nuusutamas.

Ja kevadet kaemas. Tallinnas olles tekib tõesti kartus, et jaanituld teeme vist lumehanges, siis Mardil taganes lumi igapäevaga silmnähtavalt.
Tulbid ja muud taimed sirutavad end mullast välja. Lendavad kured ja haned. Nähtud sai vihmaussi ja muidu ussikest, konna, mingit putukast lendamas maja ees... kevad on käes ja vägagi.
Istutus hooaeg on ka alanud ja avatud. Sai üks õhtu Kuressaares Selveris käidud, silma jäi kuldse tooniga iirise juurikas. Kui peenral teised iirised rohelisi lehekesi välja ajavad, ei näe ma takistust, miks ma ei oleks võinud ka seda uut mulda pista. Seda enam, et maa on ju täiesti pehme juba.
Mindud sai seekord peapõhjusega, et kontrollida katust ja vajadusel lund maha kraapida. Teele asusime lausa reede õhtu, jõudes kesköise praami peale. Ma olin end häälestanud öisele lumerookimisele aga oh seda meeldivat üllatust, teed olid lumest ära sulanud ja muru väljas. Ka katusel ei olnud lund. Kõige rõõmustavam ja ka üllatavam oli aga see, et ei leidnud ma jälgi katuse läbi tilkumisest, mis tegi muidugi väga rõõmu. Muidugi mitte nii palju, et kahandada mõtet -"paanika paanika, vaja on ruttu uut katust! "
Nagu Tanel ütles, kolm päeva läksid kirja täis tööpäevadena. Jah tõesti, päev hakkas varakult ja tegime päris palju ka ära. Aitäh Tanelile! Aitäh ka Hellele, kes meile seltsiks oli.
Ma sain alutsuseks veel kaks õunapuud lõigata.
Edasi läksime kraavi kaldale, kus jõulude aeg töö pooleli jäi. Palju sai jällegi tehtud ja palju veel teha aga vaikselt võtab asi ilmet. Kui selle võsa ja puudega ühelepoole saab, saab edasi minna juba kiviaiaga.
Eelmine kevad, kui ma PRIAst uue kiviaia ja vana aia taastamise toetust taotlesin, uurisin maaameti kaarti, oli sela peal "kiviaed puudega" Ma mõtlesin, et näe, tore väljend ikka küll, et vana ja lagunenud aia kohta öeldakse siis - puudega. Õnneks jõudis ikka varsti kohale, et mõeldud oli siiski puid, mis aia sees kasvama olid hakanud.
Nii me nüüd siis neid puid eemaldame sealt. Edasi saab minna juba kiviaia taastamisega. Kevadel esimese asjana, kui peenardest aega ülejääb, asungi seda tegema. Alustuseks aeda auk sisse, kust tuleb üle kraavi sillake, et hobuseid minna vaatama või veesulinat nautida...

Heameel on ka sellest, et maha sai viimane saare võsa niiöelda rehealuse värava august ja rehealuse müüri seest ka vaher. Kuigi jah, rehealust enam ju ei ole aga.... Nii lähevad teise ilma kõik puud, mis eelmiste elanike lohakusest või millest iganes, on kasvama hakanud seal, kus ei ole puu koht.
Tanel tegi head koostööd mootorsaega, nii liikusime märkamatult kraavikaldalt edasi ka metsa.
Mina ei saanud muidugi üle ja ümber vanast õunapuust. Kahjuks pidin laskma Tanelil ühe suure oksa mahasaagida, mis pooleks oli murdunud. Kui puu nägi ennem üsna nukker välja, oksad vastu maad ja inetult täis kasvanud. Ja vaadates teda nüüd, näeb ju täitsa kena välja, eriti kui arvestada, et redel oksteni, õigemini vastu jämedat tüve ei ulatanud ja turnisin seal taas kaskdööri mängides.
Arvata on ju, et ka see on see üks neist õunapuudest, mis kunagi Sassil seal kasvas. Imetlust ja austust igatahes see puu väärt.


Kui vaadata nüüd seda metsa, siis on ju täitsa lootustandev see vaatepilt?! Kui see võsa kõik maha saab ja metsaalune puhtaks ja.... elame näeme, varem või hiljem kindlasti.
Ja seekord ei piirdunud töö vaid võsa ja puude mahavõtmises. Põletasime üsna suure koguse oksi ära, Tanel saagis puud parajateks juppideks, mina tassisn need virna kõik. Hakkab looma, hakkab looma. Vahepeal oli küll tunne, et mida nüüd teha, kuskilt ostast ei oska pihta hakata, puid ja oksi ristirästi kõik kohad täis.
Nüüd kaks nädalat ja siis on "talgud".
Vahepeal oli toimunud ka korralik väetamine. Pabulaid oli igasuguseid. Suuremaid ja väiksemaid, heledamaid ja tumedamaid, ümmargusemaid ja piklikumaid. Eks veebruaris maha saetud õunapuu oksad meelitasid igausugu sõpru kohale. Hakka või tõesti pabula järgi uurima, kes mul seal kõik olla võisid. Kindel aga see, et need ei olnud ainult kits ja jänes. Kindlalt on ka põder seal uhkelt jalutanud. Esiteks, ühe vana õunapuu otsast oli oksi nii kõrgelt ampsatud, et isegi kui kits tagajalgadel kikivarvukil seisaks, ei ulataks nii kõrgele ja no lumel olid ikka uhked suured jäljed ka. Igavesti mõnus tunne on see teadmine, et su kodu on kohas, kus on loodus, linnud, loomad..... et sa oled üks osa sellest...
Peaaegu oleksin unustanud. Sõber mägraproual, maja all, on uus pesakond. Teatud järjepidevus mulle meeldib ja tekitab heatunde. Kui mäger maja all õnne ka tähendab siis.....

Mardi talu kohalooline uurimus. Eesti Isikoloo Keskus.

Saaremaal toimusid 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul maaregulatsioonitööd,
mille tulemusena seni kuni mitmesajast eraldi asetsevast tükist koosnenud mõisade maad
ühendati. Senise 20 257 maatüki asemel, mis eramõisadele kuulusid, tekkis töö
tulemusena vaid 173 eraldiseisvat maatükki. See aga tähendab, et üks talu võis olla kord
ühe, teinekord teise mõisa all ning nende leidmine hingeloenditest on raskendatud.

Kirikuraamatute kohta, mida saaks kasutada eelkõige 18. sajandi uurimisel, talu tekkeloo
selgitamisel, võib öelda, et need algavad paraku alles vaid aastaist 1740-1758/1763 ning
alates 1834. Etnoloog Gustav Ränga mälestusteraamatus on kirjas, et Karja
kirikuraamatud hävinesid Karja kirikumõisa põlemisel 1713. aastal, kuid tundub, et kas
toimus hiljem veel mõni tulekahju või on Gustav Ränga toodud aastaarv ekslik. Seda on
võimalik täpsustada teiste materjalide põhjal. Seda mälestusteraamatut (.Sellest
ümmargusest maailmast) soovitame lugeda Karja kandi talupoegade varasema elu oluga
tutvumiseks. Tegemist on äärmiselt ilmeka kirjeldusega piirkonna taluelust. Samuti annab
raamat .Tuulik, kadakas ja leib (Tallinn, 1969) murdetekstide abil väga hea ülevaate
Saaremaa talurahva elust, taluhoonetest, kommetest, töödest jne.

EESTI KÜLADE JA TALUDE AJALOO UURIMISEST

Eesti küladest võib rääkida alates I aastatuhande teisest poolest. Külade võrk kujunes
välja 13. sajandiks. Sellest ajast on pärit ka esimesed kirjalikud allikad . Läti Henriku
kroonika ja Taani hindamisraamat. Küla täpset asutamisaega pole enamasti võimalik
kindlaks teha, vaid arheoloogiliste leidude abil võib mingil määral asustuse algust
dateerida. Külad tekkisid enamasti ühest talust jagunemiste teel, kuid võimalik on ka
variant, kus mitme talu maad pandi kokku ning siis jagati teisel moel ära.

Külal oli kolm tunnust . Ta oli hoonete kogum, tal oli ühine territoorium ehk külasaras
ning tal oli olemas külakogukond. Ühine territoorium ehk külasaras koosnes põllumaast,
võsa või metsapõllutükkidest, heinamaast, metsast. Mets ja karjamaa olid ühiskasutuses,
kogu küla võis teha metsas puid. Kõikidel kogukonna liikmetel oli sarase territooriumil
õigus teha põldu. Kui oli tugev talu, kus oli palju mehi, siis nad harisid külast kaugemal
maid ning tegid metsapõllud. Sellisel moel tekkis juurde üksik- ehk hajatalusid. Kui
pärijaid oli palju, siis asus mõni noorematest vendadest sinna elama. Hajatalu võis asuda
ka külasarase territooriumil. Tihti oli hajatalu kirjutatud allikas küla alla, seepärast on neid
raske eristada. Ükskord on sama hajatalu allikates ühe küla, teinekord teise küla all, kuigi
ta kohta ei vahetanud.

Küla ei saanud tollal kasvada, sest maad olid jagatud ja valitsev oli üleribasus. Kogu küla
põld oli jagatud mitmesse suuremasse ossa ja iga osa omakorda tükkideks (ribadeks).
Eesmärk oli nähtavasti võrdsustamine, kuna maad olid erineva kvaliteediga. Mõnes kohas
oli näiteks öökülmad või kevadised üleujutused. Selline võimalus, et mõne talu kogu vili
ikaldus, oli selles süsteemis haruldasem. See oli ka külale kergem, kuna muidu oleks
pidanud küla aitama sellel talul talve üle elada. Selline põldude jaotus oli tavaline kuni
talumaade kruntimiseni 19. sajandi teisel poolel. Ühel talul võis olla umbes 20 ja
rohkemgi põllutükki. Rahvatraditsioonis on ette heidetud, et sellisel puhul pidi tööd
tegema korraga, muidu jäädi oma osast ilma, sest kärmemad korjasid saagi eest ära.
Külakogukond korraldas kogu küla elu, majandusasju, kuid ka perede vahelisi küsimusi.
Suhtles ka teiste kogukondadega heinamaade kasutamise küsimuses jne.

Liivimaal (Lõuna-Eestis) algavad maarevisjonid . Allikad, kus on kirjas talud ning nende
peremehed ja andmed talude suuruse ja koormiste kohta . 1582. aastast. Eestimaal
(Põhja-Eestis) on säilinud ka varasemaid, näiteks Harju- ja Järvamaal 1564. aastast, osade
Läänemaa piirkondade kohta ka 16. sajandi I poolest. Mõningaid üksikuid leidub veelgi
varasemast ajast, kuid need hõlmavad väikseid piirkondi. Revisjone korraldati üldiselt iga
mõnekümne aasta järel, kuid omavahel taluperemeeste andmeid reeglina siduda ei saa (st
ei saa kindlaks teha, kas uus peremees oli eelmise poeg või oli sinna tallu mujalt sisse
tulnud). Massilisemalt koostati maarevisjone 1720. aastatest nii Eesti- kui ka Liivimaal.

Peale maarevisjonide on võimalik kasutada ka kaarte, mida leidub paljude piirkondade
kohta juba 17. sajandi teisest poolest ning millel endil või nendega koos kirja pandud
kirjeldusraamatutel on enamasti kirjas ka talude loetelud. 18. sajandist on aga kaarte väga
vähe, sajandi lõpust on Saaremaalt maade reguleerimistööde ajal koostatud kaardid.

1782. aastast alates on revisjonimaterjal säilinud hingeloendite näol. Esimeste
hingeloendite puhul on veel täpselt kirjas, kuidas küla välja nägi . Vabadikud jne. Kuid viimased kolm hingeloendit (1834-1858) talude osas toimunud muutusi tihti ei kajasta
ning uued inimesed on lihtsalt pandud vanade talude alla. Näiteks kui mõisapiirkonda on
tulnud inimesi juurde, siis on nad kõik viimase talu alla kirjutatud. Kohati on
hingeloendid täiesti ümber struktureeritud, ühtekokku on kirjutatud näiteks kõik ühe
perekonnanimega inimesed või on eristatud numbritega (talude nimesid tihti, eriti Põhja-
Eestis, kirjas enam polegi) pered, mitte aga talud vmt. Sellisel juhul on tegu
arvestustaludega ning need ei kajasta reaalselt inimeste koos elamist ja talu majandamist.


Samuti tuleb arvesse võtta, et pärast talupoegade isiklikku vabastamist (Eestimaal 1816,
Liivimaal 1819) ei kajasta hingeloendid enam alati tegelikku elukohta. Peremees ja sulased
elasid küll vastavas talus, kuid .Staatuseta inimesed võisid elada mujal taludes või hoopis
töötada mõnes linnas või vabrikus. Sel juhul on tegemist fiktiivse rahvastikuga talus ning
reaalset elanikkonda peab uurima kõrvutamisel kirikuraamatutega. See võib olla olenevalt
piirkonnast üsna ajamahukas või kohati ka võimatu (kui kirikuraamatutest on säilinud
vaid meetrikaraamatud ning kui sinna ei pandud elukohana kirja talunimesid, vaid mõisa
või küla nimi).

Kaardimaterjal on sellest ajast rikkalik, 19. sajandi esimesel poolel viidi läbi mitmel pool
maade mõõtmine. Paljudes kohtades ei olnud enam väiksemaid ribasid, vaid pikad
nöörimaad. Võsamaade arvelt laiendati põlde.

Talude kruntimõõtmine on tähtis just külade uurimise seisukohalt. Tihti küla uurija ei tea
algul, et küla on olnud krunditud, vaid on öeldud, et see on põline talu. Kaardi järgi aga
nähtub, et tegemist on alles kruntimisjärgse talukohaga. Kruntimine on seotud ka välja
ostmisega, tavaliselt krunditi talu ära enne välja ostmist. Mõnedes kohtades on jäänud küll
küla kruntimata (näiteks Laiusel Lõpe küla krunditi alles 1940. aastatel), kuid seda juhtus
harva, tihemini kroonumõisades. Kruntimine põhjustas väga suuri muudatusi. Talud ühe
küla piires hajutati, majad viidi tihti koos elanikega teise kohta, kus nende maad asusid.
Tekkis ka uusi talusid. Küla sarase saab tolle aja kaartidelt kätte, kuid heinamaad võisid
veel olla mitmekümne kilomeetri kaugusel ning need kaartidel alati ei kajastu. Seega
talude asukohad tollal muutusid ning praegused talukohad on enamasti kruntimisjärgsed.
Talusid tihti ka jagati, ühest suuremast tekkis mitu väiksemat talu ning seetõttu võib olla
üsna aeganõudev uurida, milline mitmest samanimelisest on kõige vanem, n-ö algtalu.

Talude päriseks ostmine algas 1820. aastatel, kuid oli massilisem 19. sajandi teisel poolel,
mõnes piirkonnas ka 20. sajandi algul. Päriseks ostmiseni oli tegemist renditaludega, mille
eest maksti mõisale algul teorenti, selle kaotamisel 1868. aastast raharenti. Osad talud
maksid raharenti juba ka varem. Päriseks oli ostetud enne maareformi 51 640 talu
keskmise pindalaga 34,1 ha. Kõige vähem oli päriseks ostetud kohti Virumaal (29%),
kõige rohkem Saaremaal (55%). Rendikohtadena olid enne maareformi talupoegade käes
23 023 talu keskmise pindalaga 24,2 ha ehk kokku 31,1% taludest.

1919. a maareformiga võõrandati Eestis 1065 mõisa vm maavalduse (pankade, kirikute,
seisuslike asutuste) maad. Maad jagati aegamööda 56 239 uueks asundustaluks. Põhiosa
maadest jagati 1919.-1923. a. 28,3% võõrandatud maast kasutati asundustalude rajamiseks
ning senistele taludele juurdelõigete jaoks. 23,7% jäeti mõisamaade rentnikele ning 48%
anti metsapeavalitsusele. 26,3% asundustaludest läks algselt peremehelt teistesse kätesse.
Lisaks võimaldati alates 1927. aastast endiste mõisade 23 023 rendikohta rentnikele
soodsalt ära osta.


Tekkis ulatuslik väikeomanike kiht ning maareformi otseseks tõukejõuks olnud terav
maanälg sai suuremas osas rahuldatud. Maareform vähendas oluliselt maata rahva
osakaalu ning ka võimalikke sotsiaalseid pingeid pärast I maailmasõda. Eesti talu
keskmine suurus oli 23 ha, rajatud asundustalude keskmiseks suuruseks kujunes 16,4
hektarit.

MARDI TALU AJALUGU



Võrreldes tänapäevast katastrikaarti ning vanemaid kaarte leidsime, et Mardi talu asus
(enamike) varasemate allikate järgi Välja külas . Tänapäevasel kaardil on selle küla koha
peal Luulupe küla.

Saaremaa 1756. aasta adramaarevisjon sisaldab ka Luulupe mõisa osa. Mainitud mõisa
osas aga ei ole kirjas ühtegi Mardi-nimelist talu ning ainus peremees, kelle nimi oli Mart,
oli Luulupe küla osas kirjas olev Rotzi nMart. Hetkel ei ole aga mingitki tõestust, et
tegemist võiks olla hilisema Mardi talu eelkäijaga.

Luulupe mõisa kohta ei leidu vakuraamatuid 18. sajandi teisest poolest ning 19. sajandi
algusest.


Ülo Parbuse raamatust .Karja kihelkonna lood IV. selgubnii mõnigi huvitav fakt
Luulupe mõisa ja selle talude kohta. Karja kihelkona väikseim mõis Luulupe oli osa suuremast Luulupe külast, mille kuus talu ja mõned vabadikukohad olid mõisate struktuuri väljakujunemisel jäänud Kaarma kihelkona Piila mõisa omandisse. ... Luulupe mõisa hingeloendid pakuvad tõsist peamurdmist. 1795. aastast kuni 1857. naastani võime sealt leida 23 majapidamist, mida mõisteti taludena, s.o. kus oli märgitud, et oli olemas peremees (Wirth). Kuid nendest kahekümne kolmest tuleb Kõutsi (t22) hingeloendisse alles 1826. a. ja Ränga (t23) veelgi hiljem, 1834. a. Pidev asustus oli a. 1795-1857 ainult järgmises kümnes talus:




Tammiku1./Uustalu1. (t3), Segase/Reinu-Jaani/Reinu (t6), Aadu (t7), Tammiku 2. (t10), Poka (t n11), Aru 2./Lantsi (t12), Uustalu 2. (t20). 1795. a. loendis olnud Kuusiku küla viiest talust oli 1811. a. ja edaspidi alles ainult üks. Talude järjekorranumbrid olid hingeloendites pidevas muutumises, millele on tekstis ka tähelepanu pööratud. Nagu kõigi teiste mõisate puhul, nii kujunes ka Luulupe vabadike järjekord töö käigus ning ei vasta hingeloenditele. Hämmastavalt palju kogunes väikemõisa kohta mõisateenijaid- töölisi, tervelt tosinkond hinge. Hingeloendisse võetud talupoegi oli Luulupel 1816. a. täpselt 100 (51 mees- ja 49 naishinge), 1857. a. oli neid 128 (64+64).. Toome ära ka
selles raamatus olnud andmed Mardi talu kohta. Talu likvideerus juba 1816. aastaks (dieses Gesinde ist eingegangen). Teame, et 1795. a. peremeheks olnud MARDI JÜRI (h1734) suri 1801. a. ja et järgmine peremees oli MARDI JURNA MIHKEL (h1774), ilmselt eelmise poeg. Juba 1816. na. leiame Mihkli vabadike nimekirjast (v1) ja 1826 kinitab tema perekonanimeks ROES..

Luulupe mõisa kohta ei ole kaks varasemat hingeloendit (mis Eesti aladel koostati 1782.
ja 1795. aastal) säilinud. 1811. aasta hingeloendist on võimalik vaid välja lugeda seda, et
1795. aasta hingeloendi ajal oli talu peremees Mardi Jüri ning talus oli hingekirjas veel ka
ca 1773 sündinud Mart.

Luulupe mõisa 1811. aasta hingeloendi (kus on kirjas vaid meeshinged) samanimelise küla
osas asuvas Mardi nr 4 talus oli hingekirjas kokku vaid kaks inimest:

Peremees Mardi Jurna Michel (*ca 1773) ühes oma poja Mart.iga (*ca 1804).

Talu eelmine peremees Mardi Jürri (*ca 1734) suri kahe hingeloendi vahepealsel ajal .
ca 1801.

Luulupe mõisa 1816. aasta hingeloendis ei ole tõesti Luulupe küla osas kirjas olevas
Mardi nr 5 talus hingekirjas ühtegi inimest . Eelmise hingeloendi ajal peremehena
hingekirjas olnud Michel Jurri poeg ning tema poeg Mart kirjutati talust ümber sama mõisa
hingeloendi vabadikeossa. Juurde on lisatud märkus selle kohta, et talust on lahkutud
ning talu maad on mõisa maade hulka arvatud ehk mõisastatud.

Igaks juhuks kontrollisime ka Luulupe mõisa 1834. ja 1858. aasta hingeloendeid, kuid
tulutult . Kirjas ei ole tõesti Mardi-nimelise talu andmeid.

Karja koguduse 1837-1892 personaalraamatu Luulupe mõisa osas ei mainita Mardi talu .
Selle mõisa osas kirjas olnute nimede järele on talude nimed kirjutatud küll, kuid
sellenimelist talu seal ei esine. Vabadikukohad aga on kirjas numbritega (mitte kohtade
nimedega).

12-aasta pikkuseks perioodiks 23.04.1880-23.04.1892 sõlmiti Luulupe mõisavalitsuse ning
Karl Pühl.i vahel rendileping Mardi talu (puma, st puumaa .talu, talukoha kogu maa.) kohta.
Talu rendihinnaks pidi rentnik maksma kokku 60 rubla hõbedat (ilmselt aasta kohta) .
kaks korda aastas 30 rubla. Lepingu järgi võis rentnik kütmise tarbeks heinamaadelt puid ning oksa puid raiuda . Neid, mis tema puhma järgi on ning talu hooned olid keik kõlbajad.

Aastatest 1894-1895 pärineva Luulupe mõisa tükeldamise plaanil on näha ka Välja külla
kuulunud Mardi nr 10 talu maad, millede kogusuurus oli 30,41 tiinu (ca 33,2 hektarit).

Kuigi 1911. aastal koostatud Kuusiku ja Välja külade kaardil ei ole seal peal olevate talude
nimesid kirjas, võib eelmises lõigus mainitud kaardi järgi hõlpsasti leida Välja külas
asunud Mardi talu.

Luulupe mõisa maade kaart. (1852). Hõlmab Luulupe küla maid (talud nr 20-25)
ning andmeid Mardi talu kohta ei leidu. Talude nimekirjas esinevad küll Wana Mardi nnr 23 (talupidaja Foma Waelli) ja Nore Mardi nr 24 (talupidaja Aleksei Nömm, hiljem
Martin [Nõmm]), kuid ilmselt ei ole kummagi näol tegemist otsitava Mardi taluga (nt
võrreldes 1894-1895 kaardiga).

Luulupe mõisa talumaade plaan. (1873), mis sisaldab samade talude andmeid (kuigi
kirjas ei ole talude numbritele vastavaid nimesid).

Luulupe mõisa talud: nr.7,11.V. Maamõõtja Maldup. M 1:4200. (1911). Allikas
sisaldab kaarte Lugovaja nr 7, Tomskaja nr 11 ja Martõnovskaja nr 5 majapidamiste
maade kohta. Kuna nr 5 talu näol võib tegemist olla uuritava Mardi taluga, siis vajaks
see kaart täpsemat uurimist (nr 5 talu maade osas aga ei ole kaardil näha ühegi hoone
kujutist).

Mardi nr 10 talu kinnistustoimik (kinnistu nr 4273) algab alles 1921. aastal . siis seati
uuesti jalule revolutsiooni ajal 1917. aastal hävinenud kinnistusraamat. Vastava registri
jaluleseadmiseks (mida tehti 15.02.1921) pani Pärsama valla kodanik Aleksander Iwani poeg Pihl ärakirjana ette 26.05.1915 kinnistatud ostulepingu, mille järgi oli talukoha
suurus 31,77 tiinu (34,71 ha) . Sellest kõlblikku maad olid 31,22 tiinu (34,1 ha) ja maade
väärtus oli 9 rew. rubla ja 52 rew. kopikat. Koha omanik oli talumees Aleksander Pihl, kes
oli koha omandanud 1320 vene rubla eest. Talu ostes oli ostja pidanud võtma ka laenu .
Talurahva Põllupanga kasuks kinnistati siis 1180 rubla suurune võlahüpoteek. 27.08.1921
saatis sama panga valitsus Kuressaare kinnistusametile kirja, millest tõendati selle võla
tasumist ning paluti vastav hüpoteek talult kustutada. Mardi talu toimik sisaldab ka
kolmel leheküljel olevat koopiat seoses ülalmainitud 1180 rubla suuruse laenu võtmisega
Talurahva Põllupangalt.
Mardi talu kohta käivast riigi renditalu toimikust selgub, et 07.03.1924 sõlmiti
põllumajandusministeeriumi ja Aleksander Ivani poeg Pihl.i vahel rendileping kuue aasta
peale (01.05.1922-01.05.1928) Pärsama vallas asuva Luulupe asunduse juurdelõige nr 10
rentimiseks. Rentnik maksis selle eest 7 rukki kg renti aastas. 21.06.1929 sõlmiti
põllumajandusministeeriumi ja Aleksander Pihli vahel uus rendileping kuue aasta peale
(perioodiks 01.05.1928-30.04.1934) ning rentnik maksis 2,21 krooni aastas. 1928. aastal
oli Luulupe asunduse juurdelõike nr 10 suurus järgmine . 1,80 ha heinamaad. Selle
rendimaa väärtus oli 4,60 puhtakasurubla. Juurdelõike tarvitamine ei omanud iseseisva
väikemaapidamise iseloomu, sest oli planeeritud Uue-Luulupe mõisa Mardi talu nr 10
juurdelõikeks. Elumaja, laut, saun ja ait asusidki Mardi talu maade peal. Juurdelõikel oli
metsa ostuvõlga 50 krooni suuruses summas. 19.03.1932 edastati Aleksander Pihlile
Riigimaadeameti teadaanne selle kohta, et juurdelõike nr 10 müügihind on 80 krooni ja
Aleksander kohustus selle kuue aasta jooksul tasuma.

Mardi talu kinnistustoimiku järgi liideti taluga 24.03.1932 Eesti Vabariigi ja Aleksander Ivani p. Pihl.i vahel sõlmitud ostu-müügi lepingu põhjal riiklikust maatagavarast (Luulupe
mõisa maadest) antud juurdelõige A-10, mille suurus oli umbes 1,8 hektarit ning mille
hind oli 80 krooni (ostja jäi kogu summa võlgu). See otsus kinnistati 22.10.1932. Ostu-
müügi lepingu järgi oli ostja elukoht Pärsama vallas asuv Luulupe I küla.

Samal kuupäeval kinnistatu talu peale Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek juurdelõike
ostuhinna võla (80 krooni) suuruses. Võlg tuli tasuda Eesti Maapanga kaudu kuue aasta
jooksul (igal aastal tuli kokku tasuda 16,2 krooni), makstes seda kaks korda aastas (pool
aastat ette). 22.10.1932 kinnistati talu peale Eesti Vabariigi kasuks veel teinegi hüpoteek .
omaniku Aleksander Pihli riiklik laen, mille ta võttis 01.11.1931 ning mille suurus oli 50
krooni. See summa tuli tasuda viie aasta jooksul, makstes iga aasta 11,18 krooni (taaskord
kaks korda aastas).

Mõlemad mainitud Vabariigi kasuks seatud pantõigused kustutati 1936. aastal ning
peavõlgade jäägid ühes viivistega liideti ühtseks liitlaenuks. Seega kinnistati 02.06.1936
talule Vabariigi kasuks 40 krooni suurune hüpoteek (mis tuli tasuda viie aasta jooksul .
kaks korda aastas 4,28 krooni) ning see kustutati 04.03.1937 kui täielikult tasutud
hüpoteek.

Aastatest 1931-1937 on Eesti Maapanga fondis säilinud Aleksander Ivani poeg Pihli
laenutoimik. Mainitud toimikust selgus järgmist . pantõiguste kustutamise teatise põhjal
oli Aleksander Pihl oma liitvõla (juurdelõige nr 10 kohta) lõplikult tasunud kuupäevaks
23.01.1937. Eesti Maapank palus 03.03.1937 kustutada Mardi nr 10 talu kohta Eesti
Vabariigi kasuks 02.06.1936 kinnistatud pandiõiguse 40 krooni suuruses.

Pärsamaa valla maaüksuste nimekirja (1938) järgi oli Mardi nr 10 talu (kinnistu nr 4273)
omanik Al-der Pihl. Mardi talu maade suurus oli 34,71 hektarit ja maksualus oli 47,28
[puhtakasurubla].

Pärsama valla 1939. aasta talundilehtede järgi oli Mardi talu omanik Sander Pihl. Talundil
oli ainuomandi alusel maad kokku 34,21 hektarit. Sellest 4,52 ha moodustas alatine põllu-
aiamaa, 1,50 ha põllu-aiamaa, 12,58 ha looduslik heinamaa, 10,11 ha looduslik karjamaa
ning 0,94 ha muu maa. Talu kuulus enne maareformi omandatud talumaade liiki.

Põllu-aiamaal oli 1,00 ha tali- ja suvirukist, 0,50 ha talinisu, 0,50 ha suvinisu, 1,50 ha otra,
0,50 ha ristikheina, 0,60 ha kartulit, 0,10 ha loomasöödajuurikaid, 0,10 ha lina, 0,01 ha
köögivilja ning 0,02 ha teisi kultuure. Mustkesa all oli 1,27 ha maad. Söögikapsaid
kasvatas talu 80 ruutmeetril, kurke 5 m², sibulaid 10 m² ja söögiporgandeid 5 m² maal.
Talundil oli 0,02 ha suurune puuviljaaed, milles oli kümme suvesordi, kümme sügissordi
ja kaks talisordi õunapuud ning kaks pirnipuud ja 50 ploomipuud. Väetisi tarvitati põllu-
aiamaale neli kotti (. 100 kg) superfosfaati, millest kolm kotti kulus suviviljale ja üks kott
põldheinale, ning kaks kotti kaalisoola, millest 1,5 suviviljale ja 0,5 põldheinale. Lisaks
kulus 180 koormat sõnnikut taliviljale, 20 kartulile ja 10 aiamaale. Kasutusel oli
kolmeväljasüsteem.

Talul oli kolm hobust, kaheksa veist (neist neli olid lehmad), üks pull, kaks vasikat ja üks
mullikas. Lehmad andsid 30 kg piima päevas. Lisaks oli talul kaks siga, seitse lammast, 13
kana ja üks kukk. Masinriistadest oli talul üks ühesahaline hobuseader ja üks vedruäke.
Talu hoonetest oli elumaja neljatoaline ja see oli ehitatud enne 1929. aastat. Lisaks oli
talul kaks sõnnikulauta, mis olid samuti ehitatud enne 1929. aastat. Talu heina- ja
karjamaast oli kümme hektarit kaetud lehtpuumetsaga.

Talu perekonnapea oli Sander Pihl (53 aastat vana), tema naine oli Liisa (50 a) ning neil
oli tütar Salme (25 a). Perepea oli hariduse saanud külakoolis, talupidamist õppis ta
kodutalus ja iseseisvalt oli ta talu pidanud 30 aastat. Talu oli müünud kolm vasikat, kolm
lammast, 500 kg rukist, 900 kg nisu, 250 kg otra ja 100 kg võid. Oma tarbeks oli tapetud
kaks siga ning ostetud oli 500 kg rukist ja rukkijahu, 250 kg nisu ja nisujahu ning 300 kg
otra.

Kuna Mardi talu kinnistustoimikus puuduvad andmed hilisema omanikuvahetuse kohta,
jäi Aleksander Pihl seega talu omanikuks kuni maade natsionaliseerimiseni.

Head Uut Aastat Sõbrad!

Mis oleks veel parem päev külastada Mardit, kui seda on uue tiigriaasta algus ja sõbrapäev. Tiigri aasta sai vastu võetud väärikalt. Nagu mul viimasel ajal kombeks öelda on - „täna mängin Anu Saagimit“. See tähendab siis, et uus aasta sai väärikalt vastuvõetud shampusega. Ja loomulikult oli meie toidu valik palju parem kui Anu Saagimil. Lisaks šokolaadile ja juustule, idamaa uuele aastale kohaselt, lammas Tai moodi. Ja kui juba väga idamaatamiseks läks, siis kordamööda lamasime ka India nõelamadratsil.

Mis sobiks valge tiigri tervitamiseks paremini, kui puutumata, puhas, meeletus koguses valge lumi. Ja seda oli tõesti meeletult. Nii palju meeletult, et kui ennem mõtlesin, et mida te kõik virisete, et lumest on juba siiber, siis nüüd on mul ka selle kogus ületatud. Tahan kevadet! Aitab neist hangedest!

Käik oli seekord lühike ja efektiivne. See mida plaanisin, sain tehtud ja natuke rohkemgi veel.

Neljakesi me läksime, mina, Tanel, Helle ja Tacoma. Kiisud jäid linnas kodu valvama. Nagu ütlesin, lund oli meeletult. Et teest majani jõuda, pidin sumama lumes, mis oli põlvini ja rohkemgi veel. Nii et oli tükk tegemist. Tükk tegemist oli ka teerada kaevata majast auto juurde, et ka tesied sooja saaks. Lumi oli kihiline. Vahepeal sulanud, siis jäätunud, nii ta läbisegi pehme lumega. Õnneks pääsesin mina poole tee kaevamisega, Tanel sai jätkata ja ma sain jätkata maja kütmisega.

Mis oli põhi põhjus miks Mardile sai mindud? Esiteks muidugi see, et lihtsalt igatsus tuli peale. Ja kuna metsa teha ei õnnestu kuidagi, mõtlesin, et lähen lõikan, õigemini saen maja otsas kaks õunapuud ära, mis siiani oma järge ootasid. Eelmine kevad sai päris palju vanu oksi mahavõetud, kõrvalt üks vaher. Valgust sai juurde ja suvega hakkasid kasvama uued oksad. Nüüd tegin otsuse, et mida varem ma need hooldamata vanad puud korda teen, seda kiiremini nad ilusaks saan. Lõikus oli karm aga mõne aasta pärast on vaatepilt ilus.

Kuna plaanitud töö käis kiirelt, võtsin ette veel kolme puu hoolde ja kujundamise lõikuse maja ees. Turnides ikka redeli ja puu otsas, nii et linna tulles oli jalgevahe haige kohe. Ühe puu puhul ei andnud hing rahu. Redeliga ei ulatanud, oks ei oleks mind ära kandnud, et seal otsas roomata. Tõin maja eest pingi, panin selle lumehange, redel sinna peale ja.... jalad värisesid küll, kui seal hapra oksa najal kõikusin aga lõigatud sain ja tulemusega rahul. Natuke julgustas ka see, et kui alla oleksin sadanud, siis paks lumi oleks mind püüdnud pehmelt. Järgmine päev sain seda kogeda, kui katuse servalt selge ees alla sadasin.

Lisaks lõikasin veel ühe õunapuu, mis jääb kraavist teisele poole ja hobusekopli vahele. Eesmärgil, et kui kogu võsa seal korrastatud saab, tekib ilus visuaalne vaade. Seal oli lund muidugi nii kõvasti, et kraavi serval kukkusin nabani hange ja vaesel Hellel, kes mul seltsiks oli, põlved kangeks hanges läksid. Ja kuna juba Helle seal oli, sai saatuse tahtel ta ka tööülesande. Täitsa närvidele käis. Üks oks ja täpselt nii kõrgel maast, et käärid oksani ulatasid aga lõikama enam mitte. Kamandasin siis Helle oksast kinni hoidma.

Taneli abiga sain katuse pooles ulatuses lumest puhtaks. Raskusele peaks katus vastu küll. Ega vanasti ei ehitatud maja siis niimoodi nagu tänapäeval. Jama aga sellega, et kui lumi sulama hakkab, siis see pool katusest, kus eterniiti peal ei ole, hakkab vaikselt sulama, imbub sulavesi vanasse roogu ja tilgub tuppa sisse. Nüüd on vähemalt natuke lootust, et ehk saab lumi sulades katuselt paremini maha. Koht mu emal öelda- „Ivar, katus-katus-katus“ Jah, eks ta ole, midagi tuleb välja mõelda, sest see ilma eterniidita katus hakkab ausõna piiri ületama. Ehk on mulle natuke veel aega varuks antud ja mõni lahendus ka?!

Plaanitu sai küll tehtud, kui tööd jäid ka pooleli. Maja taga ootavad kaks õunapuud lõikust ja oksi ei suutnud kuidagi ära vedada. Selles paksus lumes oleks see lihtsalt hulluks ajanud. See et jalad kõik lumes sumamisest märjad olid, see ei olnudki probleem. Asi siis sokke ja pükse pliidi kohal kuivatada.

Mõeldud sai ka linnukestele. Meisterdasin kahest suurest veepudelist söögimajad. Ohtralt seemneid sisse ja abi peaks olema ju küll. Abiks seniks, kui tuleb kevad ja ussikesed saadaval, seniks kuni tuleb kevad ja..... plaane tegudeks on ja tööd jagub tegelikult ju ilma plaanidetagi. Mina olen valmis, kas ka sina kevad?

Toredaid hetki aastast 2009. Ilma tsensuurita.

Võlgnik Anne Heinväli.

Talu saamis lugudes kindlasti kirjutasin eelmiste elanike (peremeesteks ei tihkaks neid kutsuda) keerulisest ja raskest elust. Minu asi ei ole nende üle kohut mõista, tegudest ja võlgadest rääkida.

Kuid ühest asjast siiski. Nimelt kui asi oli nii kaugel, et lõpuks oli aeg lõplik ostu-müügi leping sõlmida, tuli välja, et Mardil oli pant peal. Intress muudkui tiksus. Minu jurist uuris välja, et nende Karja korter võetakseks võlgade katteks käest. "Ivar, ära jama, maksa ise see pant ära, muidu jääda sa ka talust ilma!" - ütles ta mulle. Nii sai tehtud. Ostu-müügi tehingu päeval sõlmisin Annega veel ühe lepingu, laenulepingu. Ütleme nii, et summa ei ole väga suur aga mitte ka väga väike. Teades inimeste olukorda, andsin terve suve veel aega, kuumakse jätsime notariga piisavalt väikseks, et igakuine tagasimakse summa ei oleks väga ülekäiv. 02.09.2008 pidi olema esimene tagasimakse päev. Saatsin Annele smsi, et seda meeldetuletada. Vastuseks sain- "Tere! Ma alles hakkasin tööle. Mul läheb palgast see summa maha korteri maksuks, mis pidin Teile maksma ja pealegi on minu palgapäev 10-ndal."

Kevadel 2009 saatsin Annele tähitud kirja meeldetuletusega ja andisn ülevaate ka juba võlana üleval olevast summast ja viivise suurusest, mis selleks ajaks on kogunenud. See kiri tuli aga mulle tagasi. Helistasin Leisi postkontorisse, et milles asi. Vastuseks kõlas- "Anne ei käi kunagi oma kirjadel järgi." No jah, ega see esimene ja viimane tähitud post talle ei olnud.

Suvel nägin Annet Angla päevadel. Kuidagi ei olnud südant hakata sellisel toredal päeval küsima, et millal oma võlga maksma hakkad. Sai niisama paar sõna juttu räägitud.

Ja nii on aeg läinud, Anne ei ole sentigi tagasi maksnud, 02.02.2010 saab lepingu järgi täis aeg, millal võlg peab olema tasutud.

Kahju küll, nii hea inimene ma nüüd ka ei ole, et selle asja unustan, pean pöörduma kohtu poole.

Või on Annel alternatiiv välja pakkuda?

Jõulud.

See ei ole enam kellegile uudis, et see aasta on meil imeline talv aga ikka paneb see meid imestama, rõõmustama ja korrutama, rääkides kui ilus ja palju lund on ja... Nii sain ka mina kogedaimelist talvist jõulunädalat Mardil. Ja samuti pean seda nüüd mina ka korrutama - kui imeline ja ilus see oli!

Mul on heameel, et sain oma sõpradel alustada ja lõpetada jõulud. Erinevata asjade kokkulangemisel ja sobitamisel, tuli teha valik ja nii ma koos Taneli ja Hellega 19 detsember saarele sõitsin. Kogu loomapere ka kaasas.

Loodus oli imeline, nii puhas ja puutumata, ainult kits oli jalutanud.... esmalt tuli läbi lume jõuda majani, pliidi alla tuli ja algas teeradade kaevamine. Maja oli küll külm, vesi ämbrites jäätunud... aga ega soe tulemata jäänud.

Eelmises postituses kirjutasin juba uutest voodi- ja padjakatetest. Eeskambrisse sai kuusk toodud ja sobilikult ehitud. Nii et tõeline jõulumeeleolu valitses Mardil.

Toidumenüügi oli jõuludele vastav. Ise sai kapsas keedetud, sült, ei puudunud praad, verivorstid..... ka lambapraad oli plaanis aga kahjuks Helle Hiiumaalt kaasatoodud tükk osutuks selliseks, et parema tahtmise juures ei saanud sealt ühte praetükikest ka kätte. Austatud Annika Sõlg, kui Teilt on tellitud esikintsu ja abaluutükk, siis ei tasu vaegnägijat petta. Esikintsust ei olnud seal küll midagi, kõigest mõned ribid. Nii et praadi me ei saanud, õnneks aga ausa supi. Hea seegi.

Kuna enne jõululaupäeva olid veel tööpäevad, kõigil oma pered ja jõulud, lahkus mõni varem ja teine hiljem, vahepeal jõudis veel Saale paar päeva külas olla, ise sain Kuressaares sõidueksami ära tehtud ja pühadeks jäin oma loomadega üksi. Ma usun, et minu lähedased mõistisd minu valikut see aasta ja ei olnud väga löödud, et ma perega koos ei olnud.

"Pühad ei ole magamiseks, tööle!" Selline oli minu deviis pühade ajal. Et valget aega ärakasutada, lõikasin paar õunapuud ja alustasin võsaraiega. Turnides paksu lume sees, vana kiviaia peal ja jalgupidi kraavi vees. Ikka käsisaega saagides.

Muide, hea nali. Kui seda kiviaia toetust ajasin ja kaardilt krundipiire vaadates, oli seal kirjas -"kiviaed puudega". Ja mina mõtlen, et vaata siis, huvitav väljend vana ja poollagunenud kiviaia kohta. Inimesel öeldakse olevat puue aga et see väljend ka sellise asja kohta käib..... aga lõpuks sain ikka aru, et mõeldud oli kiviaeda, milles kasvavad puud sees. Siis sai vastuvõtud otsus, et igasugune võsa ja vales kohas kasvavad puud tuleb mahavõtta. Suvel eemaldasi puid, mis aiast minu maale jäid nüüd jätkasin võsavõtmisega aia pealt ja kraavi kallastelt. Kui Tanel peale pühi tagasi tuli, võttis ta päris palju suuremaid puid maha mootorsaega.

Mõnel tekkis nüüd ehk mõte, et kas Ivar on mõni friik, et teeb töid nagu ennemuiste, et käsitsi saeb või on siis puhta äpu, et mootorsaagi ei kasuta. Nüüd aga tulebki koht selle vastuse saamiseks. Kui Tanel oli hulga puid juba mahasaaginud, juhtus õnnetus. Nimelt tõmbas ta saega endale jalga. Õnneks oli nii palju õnnelik õnnetus, et saag tabas jalga põlvekedra pealt, kus peale naha ja luu õnneks rohkemat ei ole ja trauma ei olnud kõige hullem. Aga nii palju piisavalt, et lõppes see meil siiski traumapunktis ja kuue õmblusega.

Nii mul ongi väike kartus olnud, et kui üski seal olen ja liikuma kuidagi ei saa, siis pigem karta kui kahetseda..... eriti veel paksu lume sees ja kivide otsas ronides. Nnii et käsisaag tundub palju turvalisem.

Jõuludest veel, et ega see üksi olemine ei olegi nii hirmus midagi, pealegi ju loomad ka seltsiks. Mitte et ma nendega räägiks nagu hullumeelne aga.... 24 õhtu natuke kurvaks kiskus, vägisi ju tulevad mõtted, kuidas pered on koos ja kõib jõuluvana ja.... Üksiolemist on vahel vaja. Palju ja paljud me oskame seda üldse hinnata ja nautida?! Olla vaikuses ja rahus, oma mõtetes.

Ja kui tegevust ka on, ei ole hullu midagi. Kütad maja, tassid puid, mis muide on talvel väga mõnus tegevus! Sügisel vihma ja poriga tõesti, ei olnud just kõige meeldivam. Teed süüa, soojendad vett, pärast pesed kausis nõud. Muide vee saamine käis vist küll nagu vanasti. Ämber lumega pliidile ja vesi muudkui tuli.

Selline veesaamine ei olnud nüüd mitte sellepärast, e t "elu huvitavam oleks" vaid põhjus lihtsam. Nimelt pumpkaev on mul katki, elekrtipumpa külmal ajal aga kasutada ei saa.

Üks mu unistusi täitus ka. Millaski istusime Hellega eeskambris, mu kassid möllasid ringi, ütlesin, et küll oleks vahva, kui mõni kass siin veel ringijookseks. Ja vahepeal mu pere suureneski Püha Birma kassi nöol.

Ja oh seda möllu, Una ja Doora olid pöörased! Üks kimamine tagakambrist läbi köögi eeskambrisse, voodite alt ja voodite pealt.... Igav neil ei olnud.

Kui Jõuluvana mind õigel päeval üles ei leidnud sealt metsade ja hangede vahelt, siis Jõulu teisel pühal päkapikk käis mul küll. Armas Taneli ema oli näputööd teinud ja uksed said mul kenad kaunistused kellukesega. Nii et kui uks käib, kelluke tiliseb. Ainus jama, et uute uste plaan on vaikselt mõttes olnud küll, siis nüüd tuleb see kiiremaskorras ettevõtta vist. Sest selline kaunis asi vajab ka ilusamat ust.

Nii see nädal läks. Ja nii nagu Taneli ja Hellega see olemine Mardil algas, siis nii see ka lõppes. Said pühad Mardil läbi, sai ka see aasta Mardil olles läbi. Ja juba olengi mõtetega uues aastas ja uutes tegemistes. Mõtteid ja plaane on palju. Kuidas ja mis teoks saab, näitab aeg. Nii nagu ei hakka ma tegema tervet aasta kokkuvõtet, ei hakka ma ka praegu uutest plaanidest kirjutama. Iga asi omal ajal ja küll ma siis ka teiega kõike jagan.

Ja nüüd saab teile kõigile juba soovida -

HEAD UUT AASAT!

Karja triip. Uued voodi- ja padjakatted.

See lugu sai alguse sellest, et ükskord tuli Helle Hiiumaalt, kaasas ilus kootud villane voodikate. Et neil seal näitus-müük. Jah, ilus kate oli, õnneks mitte paras mulle, siia vooditesse. Aga see andis mõtte, et miks mitte tellida endale ilusad triibulised voodikatted ja kui juba triibud, siis olgu ikka Karja omad, kuna Karja kihelkonda ju kuulun.

Internetist on võimatu mustreid leida. Hakkasin siis googeldama, sattusin jutule, kus Saaremaal keegi kudus rahvatantsurühmale uued seelikud. Googeldasin aga edasi ja sain kontakti lahke inimesega, kes need seelikud kudus ja ta saatis mulle Karja übriku ja abu ja veel mingi Karja triibu foto.

Tundus, et oli temagi lahkelt nõus kuduma aga oh seda hinda, mida küsiti meetri eest!

Nii pöördusingi Hiiunaise, Ülle Loritsa poole. Alustuseks on mul vanadel vooditel nüüd uhked katted, lisaks kolm suurt padjakatet. Aitäh Üllele ja aitäh selle eest, et jõuludeks mulle kõik valmis jõudsid kududa. Katted on ilusad ja tuba on ilus!

Alguses kui kotid avasin, oli veidi ehmatav, et katted ei näe päris sellised välja, nagu mulle saadetud piltidel ja kuskilt oli lilla toon ka juurde tulnud. Küllap aga Üllegi uuris Karja triipu, eks neid ju oli ka veidi erinevaid. Pealegi olen mina ju Karjas ja seega on ka minu triip Karja. Kui ennem ei olnud, siis nüüd on Karja ühe triibu võrra rikkam!