Head Uut Aastat Sõbrad!

Mis oleks veel parem päev külastada Mardit, kui seda on uue tiigriaasta algus ja sõbrapäev. Tiigri aasta sai vastu võetud väärikalt. Nagu mul viimasel ajal kombeks öelda on - „täna mängin Anu Saagimit“. See tähendab siis, et uus aasta sai väärikalt vastuvõetud shampusega. Ja loomulikult oli meie toidu valik palju parem kui Anu Saagimil. Lisaks šokolaadile ja juustule, idamaa uuele aastale kohaselt, lammas Tai moodi. Ja kui juba väga idamaatamiseks läks, siis kordamööda lamasime ka India nõelamadratsil.

Mis sobiks valge tiigri tervitamiseks paremini, kui puutumata, puhas, meeletus koguses valge lumi. Ja seda oli tõesti meeletult. Nii palju meeletult, et kui ennem mõtlesin, et mida te kõik virisete, et lumest on juba siiber, siis nüüd on mul ka selle kogus ületatud. Tahan kevadet! Aitab neist hangedest!

Käik oli seekord lühike ja efektiivne. See mida plaanisin, sain tehtud ja natuke rohkemgi veel.

Neljakesi me läksime, mina, Tanel, Helle ja Tacoma. Kiisud jäid linnas kodu valvama. Nagu ütlesin, lund oli meeletult. Et teest majani jõuda, pidin sumama lumes, mis oli põlvini ja rohkemgi veel. Nii et oli tükk tegemist. Tükk tegemist oli ka teerada kaevata majast auto juurde, et ka tesied sooja saaks. Lumi oli kihiline. Vahepeal sulanud, siis jäätunud, nii ta läbisegi pehme lumega. Õnneks pääsesin mina poole tee kaevamisega, Tanel sai jätkata ja ma sain jätkata maja kütmisega.

Mis oli põhi põhjus miks Mardile sai mindud? Esiteks muidugi see, et lihtsalt igatsus tuli peale. Ja kuna metsa teha ei õnnestu kuidagi, mõtlesin, et lähen lõikan, õigemini saen maja otsas kaks õunapuud ära, mis siiani oma järge ootasid. Eelmine kevad sai päris palju vanu oksi mahavõetud, kõrvalt üks vaher. Valgust sai juurde ja suvega hakkasid kasvama uued oksad. Nüüd tegin otsuse, et mida varem ma need hooldamata vanad puud korda teen, seda kiiremini nad ilusaks saan. Lõikus oli karm aga mõne aasta pärast on vaatepilt ilus.

Kuna plaanitud töö käis kiirelt, võtsin ette veel kolme puu hoolde ja kujundamise lõikuse maja ees. Turnides ikka redeli ja puu otsas, nii et linna tulles oli jalgevahe haige kohe. Ühe puu puhul ei andnud hing rahu. Redeliga ei ulatanud, oks ei oleks mind ära kandnud, et seal otsas roomata. Tõin maja eest pingi, panin selle lumehange, redel sinna peale ja.... jalad värisesid küll, kui seal hapra oksa najal kõikusin aga lõigatud sain ja tulemusega rahul. Natuke julgustas ka see, et kui alla oleksin sadanud, siis paks lumi oleks mind püüdnud pehmelt. Järgmine päev sain seda kogeda, kui katuse servalt selge ees alla sadasin.

Lisaks lõikasin veel ühe õunapuu, mis jääb kraavist teisele poole ja hobusekopli vahele. Eesmärgil, et kui kogu võsa seal korrastatud saab, tekib ilus visuaalne vaade. Seal oli lund muidugi nii kõvasti, et kraavi serval kukkusin nabani hange ja vaesel Hellel, kes mul seltsiks oli, põlved kangeks hanges läksid. Ja kuna juba Helle seal oli, sai saatuse tahtel ta ka tööülesande. Täitsa närvidele käis. Üks oks ja täpselt nii kõrgel maast, et käärid oksani ulatasid aga lõikama enam mitte. Kamandasin siis Helle oksast kinni hoidma.

Taneli abiga sain katuse pooles ulatuses lumest puhtaks. Raskusele peaks katus vastu küll. Ega vanasti ei ehitatud maja siis niimoodi nagu tänapäeval. Jama aga sellega, et kui lumi sulama hakkab, siis see pool katusest, kus eterniiti peal ei ole, hakkab vaikselt sulama, imbub sulavesi vanasse roogu ja tilgub tuppa sisse. Nüüd on vähemalt natuke lootust, et ehk saab lumi sulades katuselt paremini maha. Koht mu emal öelda- „Ivar, katus-katus-katus“ Jah, eks ta ole, midagi tuleb välja mõelda, sest see ilma eterniidita katus hakkab ausõna piiri ületama. Ehk on mulle natuke veel aega varuks antud ja mõni lahendus ka?!

Plaanitu sai küll tehtud, kui tööd jäid ka pooleli. Maja taga ootavad kaks õunapuud lõikust ja oksi ei suutnud kuidagi ära vedada. Selles paksus lumes oleks see lihtsalt hulluks ajanud. See et jalad kõik lumes sumamisest märjad olid, see ei olnudki probleem. Asi siis sokke ja pükse pliidi kohal kuivatada.

Mõeldud sai ka linnukestele. Meisterdasin kahest suurest veepudelist söögimajad. Ohtralt seemneid sisse ja abi peaks olema ju küll. Abiks seniks, kui tuleb kevad ja ussikesed saadaval, seniks kuni tuleb kevad ja..... plaane tegudeks on ja tööd jagub tegelikult ju ilma plaanidetagi. Mina olen valmis, kas ka sina kevad?

Toredaid hetki aastast 2009. Ilma tsensuurita.

Võlgnik Anne Heinväli.

Talu saamis lugudes kindlasti kirjutasin eelmiste elanike (peremeesteks ei tihkaks neid kutsuda) keerulisest ja raskest elust. Minu asi ei ole nende üle kohut mõista, tegudest ja võlgadest rääkida.

Kuid ühest asjast siiski. Nimelt kui asi oli nii kaugel, et lõpuks oli aeg lõplik ostu-müügi leping sõlmida, tuli välja, et Mardil oli pant peal. Intress muudkui tiksus. Minu jurist uuris välja, et nende Karja korter võetakseks võlgade katteks käest. "Ivar, ära jama, maksa ise see pant ära, muidu jääda sa ka talust ilma!" - ütles ta mulle. Nii sai tehtud. Ostu-müügi tehingu päeval sõlmisin Annega veel ühe lepingu, laenulepingu. Ütleme nii, et summa ei ole väga suur aga mitte ka väga väike. Teades inimeste olukorda, andsin terve suve veel aega, kuumakse jätsime notariga piisavalt väikseks, et igakuine tagasimakse summa ei oleks väga ülekäiv. 02.09.2008 pidi olema esimene tagasimakse päev. Saatsin Annele smsi, et seda meeldetuletada. Vastuseks sain- "Tere! Ma alles hakkasin tööle. Mul läheb palgast see summa maha korteri maksuks, mis pidin Teile maksma ja pealegi on minu palgapäev 10-ndal."

Kevadel 2009 saatsin Annele tähitud kirja meeldetuletusega ja andisn ülevaate ka juba võlana üleval olevast summast ja viivise suurusest, mis selleks ajaks on kogunenud. See kiri tuli aga mulle tagasi. Helistasin Leisi postkontorisse, et milles asi. Vastuseks kõlas- "Anne ei käi kunagi oma kirjadel järgi." No jah, ega see esimene ja viimane tähitud post talle ei olnud.

Suvel nägin Annet Angla päevadel. Kuidagi ei olnud südant hakata sellisel toredal päeval küsima, et millal oma võlga maksma hakkad. Sai niisama paar sõna juttu räägitud.

Ja nii on aeg läinud, Anne ei ole sentigi tagasi maksnud, 02.02.2010 saab lepingu järgi täis aeg, millal võlg peab olema tasutud.

Kahju küll, nii hea inimene ma nüüd ka ei ole, et selle asja unustan, pean pöörduma kohtu poole.

Või on Annel alternatiiv välja pakkuda?

Jõulud.

See ei ole enam kellegile uudis, et see aasta on meil imeline talv aga ikka paneb see meid imestama, rõõmustama ja korrutama, rääkides kui ilus ja palju lund on ja... Nii sain ka mina kogedaimelist talvist jõulunädalat Mardil. Ja samuti pean seda nüüd mina ka korrutama - kui imeline ja ilus see oli!

Mul on heameel, et sain oma sõpradel alustada ja lõpetada jõulud. Erinevata asjade kokkulangemisel ja sobitamisel, tuli teha valik ja nii ma koos Taneli ja Hellega 19 detsember saarele sõitsin. Kogu loomapere ka kaasas.

Loodus oli imeline, nii puhas ja puutumata, ainult kits oli jalutanud.... esmalt tuli läbi lume jõuda majani, pliidi alla tuli ja algas teeradade kaevamine. Maja oli küll külm, vesi ämbrites jäätunud... aga ega soe tulemata jäänud.

Eelmises postituses kirjutasin juba uutest voodi- ja padjakatetest. Eeskambrisse sai kuusk toodud ja sobilikult ehitud. Nii et tõeline jõulumeeleolu valitses Mardil.

Toidumenüügi oli jõuludele vastav. Ise sai kapsas keedetud, sült, ei puudunud praad, verivorstid..... ka lambapraad oli plaanis aga kahjuks Helle Hiiumaalt kaasatoodud tükk osutuks selliseks, et parema tahtmise juures ei saanud sealt ühte praetükikest ka kätte. Austatud Annika Sõlg, kui Teilt on tellitud esikintsu ja abaluutükk, siis ei tasu vaegnägijat petta. Esikintsust ei olnud seal küll midagi, kõigest mõned ribid. Nii et praadi me ei saanud, õnneks aga ausa supi. Hea seegi.

Kuna enne jõululaupäeva olid veel tööpäevad, kõigil oma pered ja jõulud, lahkus mõni varem ja teine hiljem, vahepeal jõudis veel Saale paar päeva külas olla, ise sain Kuressaares sõidueksami ära tehtud ja pühadeks jäin oma loomadega üksi. Ma usun, et minu lähedased mõistisd minu valikut see aasta ja ei olnud väga löödud, et ma perega koos ei olnud.

"Pühad ei ole magamiseks, tööle!" Selline oli minu deviis pühade ajal. Et valget aega ärakasutada, lõikasin paar õunapuud ja alustasin võsaraiega. Turnides paksu lume sees, vana kiviaia peal ja jalgupidi kraavi vees. Ikka käsisaega saagides.

Muide, hea nali. Kui seda kiviaia toetust ajasin ja kaardilt krundipiire vaadates, oli seal kirjas -"kiviaed puudega". Ja mina mõtlen, et vaata siis, huvitav väljend vana ja poollagunenud kiviaia kohta. Inimesel öeldakse olevat puue aga et see väljend ka sellise asja kohta käib..... aga lõpuks sain ikka aru, et mõeldud oli kiviaeda, milles kasvavad puud sees. Siis sai vastuvõtud otsus, et igasugune võsa ja vales kohas kasvavad puud tuleb mahavõtta. Suvel eemaldasi puid, mis aiast minu maale jäid nüüd jätkasin võsavõtmisega aia pealt ja kraavi kallastelt. Kui Tanel peale pühi tagasi tuli, võttis ta päris palju suuremaid puid maha mootorsaega.

Mõnel tekkis nüüd ehk mõte, et kas Ivar on mõni friik, et teeb töid nagu ennemuiste, et käsitsi saeb või on siis puhta äpu, et mootorsaagi ei kasuta. Nüüd aga tulebki koht selle vastuse saamiseks. Kui Tanel oli hulga puid juba mahasaaginud, juhtus õnnetus. Nimelt tõmbas ta saega endale jalga. Õnneks oli nii palju õnnelik õnnetus, et saag tabas jalga põlvekedra pealt, kus peale naha ja luu õnneks rohkemat ei ole ja trauma ei olnud kõige hullem. Aga nii palju piisavalt, et lõppes see meil siiski traumapunktis ja kuue õmblusega.

Nii mul ongi väike kartus olnud, et kui üski seal olen ja liikuma kuidagi ei saa, siis pigem karta kui kahetseda..... eriti veel paksu lume sees ja kivide otsas ronides. Nnii et käsisaag tundub palju turvalisem.

Jõuludest veel, et ega see üksi olemine ei olegi nii hirmus midagi, pealegi ju loomad ka seltsiks. Mitte et ma nendega räägiks nagu hullumeelne aga.... 24 õhtu natuke kurvaks kiskus, vägisi ju tulevad mõtted, kuidas pered on koos ja kõib jõuluvana ja.... Üksiolemist on vahel vaja. Palju ja paljud me oskame seda üldse hinnata ja nautida?! Olla vaikuses ja rahus, oma mõtetes.

Ja kui tegevust ka on, ei ole hullu midagi. Kütad maja, tassid puid, mis muide on talvel väga mõnus tegevus! Sügisel vihma ja poriga tõesti, ei olnud just kõige meeldivam. Teed süüa, soojendad vett, pärast pesed kausis nõud. Muide vee saamine käis vist küll nagu vanasti. Ämber lumega pliidile ja vesi muudkui tuli.

Selline veesaamine ei olnud nüüd mitte sellepärast, e t "elu huvitavam oleks" vaid põhjus lihtsam. Nimelt pumpkaev on mul katki, elekrtipumpa külmal ajal aga kasutada ei saa.

Üks mu unistusi täitus ka. Millaski istusime Hellega eeskambris, mu kassid möllasid ringi, ütlesin, et küll oleks vahva, kui mõni kass siin veel ringijookseks. Ja vahepeal mu pere suureneski Püha Birma kassi nöol.

Ja oh seda möllu, Una ja Doora olid pöörased! Üks kimamine tagakambrist läbi köögi eeskambrisse, voodite alt ja voodite pealt.... Igav neil ei olnud.

Kui Jõuluvana mind õigel päeval üles ei leidnud sealt metsade ja hangede vahelt, siis Jõulu teisel pühal päkapikk käis mul küll. Armas Taneli ema oli näputööd teinud ja uksed said mul kenad kaunistused kellukesega. Nii et kui uks käib, kelluke tiliseb. Ainus jama, et uute uste plaan on vaikselt mõttes olnud küll, siis nüüd tuleb see kiiremaskorras ettevõtta vist. Sest selline kaunis asi vajab ka ilusamat ust.

Nii see nädal läks. Ja nii nagu Taneli ja Hellega see olemine Mardil algas, siis nii see ka lõppes. Said pühad Mardil läbi, sai ka see aasta Mardil olles läbi. Ja juba olengi mõtetega uues aastas ja uutes tegemistes. Mõtteid ja plaane on palju. Kuidas ja mis teoks saab, näitab aeg. Nii nagu ei hakka ma tegema tervet aasta kokkuvõtet, ei hakka ma ka praegu uutest plaanidest kirjutama. Iga asi omal ajal ja küll ma siis ka teiega kõike jagan.

Ja nüüd saab teile kõigile juba soovida -

HEAD UUT AASAT!

Karja triip. Uued voodi- ja padjakatted.

See lugu sai alguse sellest, et ükskord tuli Helle Hiiumaalt, kaasas ilus kootud villane voodikate. Et neil seal näitus-müük. Jah, ilus kate oli, õnneks mitte paras mulle, siia vooditesse. Aga see andis mõtte, et miks mitte tellida endale ilusad triibulised voodikatted ja kui juba triibud, siis olgu ikka Karja omad, kuna Karja kihelkonda ju kuulun.

Internetist on võimatu mustreid leida. Hakkasin siis googeldama, sattusin jutule, kus Saaremaal keegi kudus rahvatantsurühmale uued seelikud. Googeldasin aga edasi ja sain kontakti lahke inimesega, kes need seelikud kudus ja ta saatis mulle Karja übriku ja abu ja veel mingi Karja triibu foto.

Tundus, et oli temagi lahkelt nõus kuduma aga oh seda hinda, mida küsiti meetri eest!

Nii pöördusingi Hiiunaise, Ülle Loritsa poole. Alustuseks on mul vanadel vooditel nüüd uhked katted, lisaks kolm suurt padjakatet. Aitäh Üllele ja aitäh selle eest, et jõuludeks mulle kõik valmis jõudsid kududa. Katted on ilusad ja tuba on ilus!

Alguses kui kotid avasin, oli veidi ehmatav, et katted ei näe päris sellised välja, nagu mulle saadetud piltidel ja kuskilt oli lilla toon ka juurde tulnud. Küllap aga Üllegi uuris Karja triipu, eks neid ju oli ka veidi erinevaid. Pealegi olen mina ju Karjas ja seega on ka minu triip Karja. Kui ennem ei olnud, siis nüüd on Karja ühe triibu võrra rikkam!

Aus kodanik.

Lõpuks ometi saan olla aus kodanik ja maksta selle eest, mida tarbin. Jutt on elektrist. Kui talu ostsin ja oli niiöelda üleandmine, mida ei olnud, olid elektrinäidu paberid. Uurisin asja, perepoeg kes müügiga tegeles, ütles, et tema ei tea midagi, kord on edaspidi ja siis teistpidi näitu keeratud. Kui läks poole aasta pärast lõpliku tehingu tegemiseks, mõtlesin, et uurin ikka asja, saan veel jumal teab mis arved ja teiste võlad endale. Helistan Eesti Energiasse, nemad ei tea sellisest kohast, nagu Mardi talu, midagi. Räägivad mulle liitumisest ja mis miski maksab. No tere talv! Liitun ja osatan seda, mis mul juba olemas?! Liin tuleb maja ette, lõppedes ilusti postiga ja muidugi läheb tuppa traat ka. Soovitavad vallast uurida, et äkki kolhoosi ajast tuleb kuskilt majandist. Ok, helistan valda, uurivad seal asja, helistab keegi asjapulk tagasi ja teatab mulle, et mine vaata kust sulle liin tuleb. Et mida? Lähen mööda põlde ja metsi vaatama kus kohast mulle liinid tulevad? Tere talv.

Mõnus ja mugav ju elada, kui elekter majas sees ja keegi tasu ei taha aga hingele jäi kripeldama, et aga kui üsk päev..... trahvid veel suuremad ju, kui liitumine ise vist. Kurtsin oma muret heale sõbrale Aavole. Nüüd on mul väike mäluauk.

Pea aasta tagasi, esimese advendi ajal Helle ja Taneliga maal olles, ma just pumpan kaevust vett, pauk ja maja pime. Lähen ruttu tuppa, Tanel seisab tulekustuti käes mõõdiku juures. Mõõdikus põleb väike leek. Õnneks läks kõik hästi, leek kustus ise, elektri saime ka tagasi. Nüüd on jälle see mäluaugu koht. Igatahes helistasin Aavole ja ütlesin - "Nii, sõnusid mul siin ära kõik, nüüd tuleb asi korda teha." Aavo hea inimene, tuligi, tegi kilbi korda, lisaks vahetas juhtmedki ära. Edasi läks aega mis läks aga tänu Aavole ja tema tutvustele sain asjaga nüüd nii kaugele, et mõni aeg tagasi käisin Kuressaares ja tegin avalduse liitumise kohta. See oli muidugi suht naljakas. Esmalt pidin koos ametnikuga tuvastama, kas Mardini ikka tulevad liinid või ei ja kus see Mardi ikka olemas on, siis istuma seal ja kuulama, kuidas aeti jälgi, et kelle tegemata töö see on, et Mardi ei ole arvele võetud ja kes sellega nüüd tegelema peaks. Ja sellega see käik mul piirduski. Ülejärgmisel päeval käis elektrik, fikseeris näidu ja arvesti numbri. Edasi saadeti juba leping postiga mulle. Miks ei oleks võinud ma ka liitumise avaldust postiga või neti kaudu teha, jäi arusaamatuks.

Nüüd siis on endiselt elekter sees, enam aga ei ole see mul jumala armust või ei pea ma seda ka varga kombel tarbima. Suured tänud Aavole, kes aitas mul asja korda ajada ja ilma, et ma oleks pidanud tuhandeid väljakäima, liitumaks olemasolevaga.

Teistmoodi hingamine, olemine ja suhtlemine, kenasti Saaremaiselt mönus.

Sellega vist ei üllata enam kedagi, et mine Tallinnast ükskõik kuhu ja elu mekib hoopis teisiti. Ja mida rohkem metsa ja omaette, seda kenamani. Ja kui boonuseks veel tore naabripere ka, siis....

Nii et ei saa ka seekord üle ja ümber neist. Alustame siis sellest talu sildist. Eelmine kord tuli naabrite vanim perepoeg ja küsis, et kas ma talusilti ei taha, et tema tegi vanamehele ja ees naabritele kah. Mõtlesin küll, et no ei tea, mul ju väravad tellitud, plaan oli väravapostile talu nimi teha aga kui naabri tehtud silti nägin, muidugi tahtsin endale ka seda! Ja nii seekord see mulle toodi. Passis ilusti adra kurgede otsa. Täitsa uhke värk peaks ütema. Kui nüüd veel fantaseerida need väravad ka sinna kõrvale.... uhhh, anna kannatust mulle oodata!

Plaanisin pikalt ette seekordset minemist, et lehti riisuda, sõnnikut ehk vedada jne. Pealinna ilm aga tundus hirmutav, et lehtede riisumise asemel lähen sinna hoopis lund rookima. Õnneks aga oli saarel muru roheline.

Kuna töögraafik mul mugav ja osaliselt oma teha ja mitme korra tulemusena kinnitust saanud, et bussiga on ka täiesti võimalik liigelda, nii me Hellega Saare poole teele asusime laupäeva hommik. Naabrinaine kenasti vastas, käisime toidupoes ja K-Rautas. Hiirtele igaksjuhuks mürgi lisa, noortele viljapuudele kaitseks asju, Hellele reha riisumiseks. Naabrinaine viis meid ka ühte angaari, kus ka kõike selliseid aiandus asja müüakse. Angaari asukohast ei olnud mul aimugi." Hinnad seal soodsamad ja kenad müüjad seal." rääkis naabrinaine, miks tema seal just käib. Ja tõesti, väga toredad ja abivalmis müüjad olid. Käisin seal teine kordki, kui Kuressarde asja oli ükspäev. Sellel päeval soetasin endale sepisest koputi.

Koputi sai juba ka oma ülesannet täita. Nimelt käis mul elektrik. Lubas tulla hommikul kell üheksa aga tema oli ukse taga juba 8.30 ja muidugi oli tal hea endast märku anda koputiga koputades.

Koputi plaan ja tahe oli mul juba ammu aga ei ole jäänud silma sellist, mida oleks raatsinud osta. Selle kuju aga sümpatiseeris mind kohe. Siit tuli ka mõte, et peaks endale talumärgi tegema.

Suve lõpus imestasin aina, et näe, sead pole hoovis käinudki. Sügisel aga näitasid nad mulle oma olemasolu kohe, kõik maasika peenrad olid pahupidi. Sai siin blogiski neid kirutud. Nüüd kättemaksuks olid nad mu terve hoovi üles tõngunud. Ikka roosipõõsad ja okaspuud, muru, maasikad, vaarikad, viljapuud, lillepeenrad. prrrr.

Armsad kallid notsud! Saadan teile armastust ja andestan teie pahateod. Järgmine kord olete oodatud Mardile jälle.... aga siis juba maitsva praena.

Helistasin Saare Jahimeeste Setsi, naabrinaine lubas kellegi oma tuttavaga rääkida. No tõesti, tulge pidage jahti. Koprad langetavad ka jõe ääres puid, kitsigi kindlasti ülearu. Eelmine talv näriti uus õunapuu okstest lagedaks. Naabrimees kurtis ka, et kasvata neli aastaid puid aga näe, suuremaks ei kasva kuidagi. Et tuleb midagi ettevõtta. Lisaks tüvekaitsmetele ostsin võrku, mis mõeldud küll lindude eest marja kaitseks aga usun,e t ega kits sealt ka oksale juude pääse.

Nii et pool aega kulus mul sigade pahanduste likvideerimisele. Ega see just kõige kergem ei olnud. Muld on praegu ju täiesti tihke muda. Rehasse jääb kinni, tallates jääb kummiku alla kinni. Aga noh, natukese sai olukorra paremaks ikka. Lillepeenrad ka taastatud,närbunud taimed lõigatud.Loodetavasti on enamus tulbi ja nartsissi sibulad ikka alles. Lisaks sai pandud krookuseid. Eks muru suurem silumine ole kevadel ees.

Võib vaielda ju, kas lehti on parem riisuda sügisel või kevadel, et kevadeks kõduneb osa kompostiks. Et ega kõike jõuagi riisuda aga vaarikad tahtsid alla komposti saada, samuti hekk. Et miks mitte siis sissesõidu tee ja äärne puhtaks riisuda. Lisaks veel kenam vaadata kah, on ikka näha, et elu käib ja koht elab. Mis kompostist ülejäi, see läks veel niiöelda maaparanduseks. Ja eks kevadel jõuab ülejäänud lehed riisuda.

Viimati hakkasin mõtlema, et linnas olen elanud, siin vanavanemate korteris üle 10 aasta, vanemad elanikud mäletavad mind ajast, kui täitsa titt veel olin. Naabreid on majas hulgi, rääkimata veel naabermajade naabritest. Aga kõigiga parimal juhul teretad, mõnega vahel harva räägid natuke juttu. Aga enamus inimesed uhavad üksteisest tigedate nägudega mööda. Ja saarel on küla kenasi naabreid täis, rääkimata oma päris naaberrahvast. Esimene päev algas, kui naabripoiss jooksis ja tõi kausi värskeid vürtsikilusi. Õhtul käisime naabrite juures teed joomas, võtsime külakostiks kangemat kraami kaasa. Lahkusin sealt 3 liitrise ise tehtud hapukapsaga. Järgmisel päeval naabrinaine mul maja ees, ise tehtud kook kaasas, salat, hapukurgi purk. Ma sain vähemalt hapukapsa suppi kaasa anda. Kui nüüd minu supi tegemisest rääkida, siis ega mul ei õnnestugi seda kunagi vähem teha, kui terve suur poti täis. Seekord tegin veel lambakondist improvisatsioon suppi. Purustatud tomatid, oad, seened, basiilik. Ja nagu ikka, osa suppi topsikusse ja naabrimehele. Tolik kiitis küll, et alati nii kenad supid mul. Ja nii me elu seal naabritega kulgeb. Nemad hoiavad ikka Mardil ka silma peal ja naljakas, ise hommikul ärkad, vaatad ikka kohe naabrite poole, et kas ikka juba toimetavad.

Eriti kena oli veel see, et kui käisime viimane päev Tolikuga hävasti jätmas, olid viimased sõnad - "Helista siis ikka ka vahel!"

Nii et on ikka küll, tõesti täiesti teistmoodi hingamine, olemine ja näe, isegi suhtlemine. Naabritega.

Pimedus saabub varakult. Natukene piinlikusega pean tunnistama, et pikal õhtul oleks võinud ju tubaseid toimetusi teha aga kuidagi nii kena ja mönus olemine oli. Lihtsalt olla. Puud praksuvad pliidi all, küünal põleb, istud lambanahal ja mekid hõõgveini.

Mõni pani ehk tähele ja ehk mõjus mõnes kontesktis isegi võõrana, mu korrutamine sõnaga "kena". Mõni ehk tõesti loodab leida poest noored ilusad näitiskud, kui öeldakse kenad müüjad...

Igatahes üks väärt ja kaunis sõna!

Mõtlemisabi.

Kunagi lugesin neist ajakirjast, nüüd mõned reisid tagasi jäi praamil silma suur kuulutus. Mõtlemisabi. Tundub igati toreasi. Tegeletakse muidugi äärmusest äärmusesse aga küllap ongi tore, et saarel saad kogu info ja abi ühestkohast. Tänuväärne asi. Mind muidugi võlus ära pildid nende tehtud töödest. Eriti üks suveköök. Mul maja ees ju vana paargu varemed. Helistasin, uurisin asja. Paluti et paneksin mailie kirja oma soovid. Aga ju soovid ei ole mul veel enda jaoks päris selged, seega on asi jäänud venima. Ja nii mu mõtted hetkel ka pidevalt muuuvad. Alguses mõtlesin, et vot, teeks ka sellise paargu endale. Paneks kohalikku lehte kuulutuse, ehk kellegil soodsalt ära müüa mõni vana hooneke, mis endale tarbetu tundub ja lagunemas. Siis liikus mõte saunale, et ka selle saaks analoogselt teha. Nüüd kus nägin Asta paargut, usun, et tasuks paargu teha küll kivist üleni.

Teel Asta juurde jääb veel üks talu. Rehemaja, mille hoov on täiesti võsastunud, maja ise keskelt sissekukkunud. Rääkisin Elu Lutseppale Vabaõhumuuseumist Asta hoonetest, et neid tasuks kindlasti vaatama tulla, küsis Elo, et kas naabriperel noori ei ole, kui kirjeldasin mis seisus hooned on. Kui nüüd rääkida sellest kokkukukkunud ja võsastunud talust, siis Astalt kuulsin, et järeltulja elab Kuressaares. Ei ole võimalik! Ma ei kujuta ette mis inimene see küll olla võib, kes ei hooli oma esivanemate maast ja majast. Ja kui ise ei hooli, müü koht maha, anna võimalus teistele. Nüüd tekkis mõte, et seal rehtoa otsas, millest enam midagi muud järgi ei ole, kui mädanenud ja siisekukkunud katusega palgihunnik, on selline neljakandiline lauda moodi hoone, mida annaks veel täna, võimalik et suvel, päästa. Saaks endale aida mooodi asjakese. Tuleb see omanik Kuressaarest üles otsida ja loota, et on nii palju normaalne inimene on ja arusaab, et soovin päästa mis päästa veel annaks.

Mis nüüd mõtlemisabist, siis jäi arusaamatuks, kas tegemist on ainult äri eesmärgil tegeleva firmaga või rohkem tõesti, nagu nimigi ütleb abiga. Muidugi on kindel, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Vähemalt tehtud tööd on tõesti kiiduväärt ja töömehed tublid. Aga eks aega annab arutust ja selgust minulegi ja küll kõik laabub nii, nagu peab ja õige.

Asta.

Ühel päeval tuli naabrinaisega teemaks talu ja selle ajalugu või vanus, enam täpselt ei mäletagi. Ja Raaja ütles, oh, siit üle kopli elab Asta, et temal kõik hooned säilnud nagu vanasti need olid. Kahjuks ei olnud see päev Astat kodus, kui plaanisime koos külla minna. Nii siis läksin ise Hellega , otse üle kopli naabrinaisele külla.

Asta on 78 aastane, elab Lansi talus. Mehe mattis 6 aastat tagasi. Poeg käib ikka abiks. Muidu aga üksi igav, eriti talvel. "Et inimesi näeb nii harva, et hakka või kartma neid." Meie tuleks rõõmustas teda väga. Asta oli väga tore lahke, näitas kõiki oma hooneid ja kutsus tuppagi.

Astal on rehemaja säilinud pea tervenisti. Kambri pool, nelja kambriga, rehetuba, rehealune. Rehealuse otsas oli kunagi veel mingi hoone olnud. Vene ajal peeti rehealuses hobuseid, rehetoas lambaid seni, kuni kaasa lahkus. Rehaalusest on saanud puude ja kola hoidmis koht, rehetuba on lihtsalt kola täis.

Aga nüüd põhiline. Kest hoovi on Astal vana paargu.

Vasakpoolses tehti suvel süüa, padagi vedeles veel maas. Paremal oli sepikoda, mille taga kelder, kus praegugi Asta kartulid. Nii nagu rehemaja seiskord on kehv, ei ole kiita ka paarguga. Aga sain ülevaate, milline võis olla paargu minu talus ja ideid, kuidas seda kunagi taastama hakata.

Säilinud on poolkaares aidad. "Liha-, kala-, viljaait, vahemik" loetles Asta. Asta tõi taskulambi ja lubas lahkelt igalepoole sissepiiluda. Nii põnev, nii põnev! Ja mu süda tilkus verd! Neis lagunevate katustega aitades olid sees suured kirstud ja tünnid! Ja jumal teab mis väärtuslikku seal veel võis olla.

Kurb on vaadata, kuidas meie ajalugu ja kultuur ja arhitektuur hävineb. Kas ei võiks ja peaks olema see riigi kohus aidata selliseid talusi?! Eks maainimesele käib kõik ülejõu, võimalik, et ei osata seda vana ka hinnata. Või peame lootma, et mõni rikas soomlane sellise koha ära ostab?

Asta suhtles Mardi talu perenaise Salomoniaga kah. Loodetvasti, kui Asta suvel minule külla tuleb, on aega rahulikult rääkida, igasugu huvitavast. Seekord oli kell hiline ja meil oli vaja enne pimedat läbi kopli õnnelikult koju jõuda.

"Salomonia oli Kihelkonna haiglas, arstid lubasid jaanipäevaks koju. Jaanilaupäeval olid matused" räägib Asta. Kas ei ole mõnesmõttes ilus? Salomonia hing sai koju......

Astale lubasin järgmine kord kui Mardil olen, külla minna. Seda ma kindlasti ka teen, sest selliste inimestega veedetud aeg on väga väärtuslik. Seda enam, et Asta on väga armas memmeke.