Kunagi lugesin neist ajakirjast, nüüd mõned reisid tagasi jäi praamil silma suur kuulutus. Mõtlemisabi. Tundub igati toreasi. Tegeletakse muidugi äärmusest äärmusesse aga küllap ongi tore, et saarel saad kogu info ja abi ühestkohast. Tänuväärne asi. Mind muidugi võlus ära pildid nende tehtud töödest. Eriti üks suveköök.
Teel Asta juurde jääb veel üks talu. Rehemaja, mille hoov on täiesti võsastunud, maja ise keskelt sissekukkunud. Rääkisin Elu Lutseppale Vabaõhumuuseumist Asta hoonetest, et neid tasuks kindlasti vaatama tulla, küsis Elo, et kas naabriperel noori ei ole, kui kirjeldasin mis seisus hooned on. Kui nüüd rääkida sellest kokkukukkunud ja võsastunud talust, siis Astalt kuulsin, et järeltulja elab Kuressaares. Ei ole võimalik! Ma ei kujuta ette mis inimene see küll olla võib, kes ei hooli oma esivanemate maast ja majast. Ja kui ise ei hooli, müü koht maha, anna võimalus teistele. Nüüd tekkis mõte, et seal rehtoa otsas, millest enam midagi muud järgi ei ole, kui mädanenud ja siisekukkunud katusega palgihunnik, on selline neljakandiline lauda moodi hoone, mida annaks veel täna, võimalik et suvel, päästa. Saaks endale aida mooodi asjakese. Tuleb see omanik Kuressaarest üles otsida ja loota, et on nii palju normaalne inimene on ja arusaab, et soovin päästa mis päästa veel annaks.
Mis nüüd mõtlemisabist, siis jäi arusaamatuks, kas tegemist on ainult äri eesmärgil tegeleva firmaga või rohkem tõesti, nagu nimigi ütleb abiga. Muidugi on kindel, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Vähemalt tehtud tööd on tõesti kiiduväärt ja töömehed tublid. Aga eks aega annab arutust ja selgust minulegi ja küll kõik laabub nii, nagu peab ja õige.
No comments:
Post a Comment