Peenardega algas mul uus ajajärk. Kes blogi lugenud vaadanud, teab peenarde tegemistest ja näinud pilte. Meenutuseks, et kui siia tulin, ei olnud siin ühtegi jälge ühestki peenrast. Kui väljaarvata üks tulpide klomp, mis maja ees murust lehed kevadel välja ajas. Seekord teen juttu aiamaa peenardest. Uusi peenraid võib nimetada juba väikeseks põllukeseks.
Meenutuseks, et peenra tegu käis ikka nii, et üks päev ja üks peenar. Selle tegemine heinamaale või söötis maale on üsna kurnav töö. Kusjuures ma ei imesta enam üldse, miks vanad naised taludes täiesti küürus on. Endalgi võtab selja ja kaela ikka päris kangeks ja valusaks. Vähemalt olen endale hea abilise pitsu saanud. Igaksjuhuks selgituseks, et kes ei tea mis on pitsu ja ei arvaks, et mul mõni osav koer peenraid kraabib või veel hullem, või arvab, et ma mõne koera seljas istudes end mugavamalt tunnen, siis pitsu on selline väike pingike, millega käidi lehma lüpsmas, mis oli ahju ees, et oleks mugav tuld teha. Aga vast käidi enne mind juba sellega peenraid tegemas.
Kui rääkisin Aedale, et plaanin maasika peenarde vahelt kaotada muru, palus ta mind, et ma seda ei teeks. Ju ta ei saanud päris hästi mu plaanist aru, võimalik, et ma ei selgitanud ka piisavalt. Nüüd on tegu tehtud ja tulemusega olen rahul.
Kahel päeval oli Helle mulle abiks, kaks päeva pidin ise hakkama saama. Töö käigus sattusin aga hoogu ja kahe maasika peenra vahelt muru kaotamine lõppes sellega, et tuli kaevata veel juurde päris uus peenar ja ühte sai maasikatega ka laugu ja maitsetaimede peenar. Ja nüüd ei jää enam muud üle, kui kõik aiamaa peenrad tuleb sedamoodi teha.
Ja veel, et osa esimesi paanraid on juba likvideeritud, sest hooldatud ja korrastatud maa aina suureneb. Meenutuseks, et see kevad toimus niiöelda läbimurre ka tagaaeda. Eksnäis, mitu aastat läheb, kui ma labidaga kogu maa põllumaaks olen üleskaevanud.
No comments:
Post a Comment