Nõnna pikk pealkiri, nõnna palju teema vihjeid.
20 juuni läks kaks autot ja kümme hingelist Tallinnast Saaremaale teele. Ühes autos mina, Tanel, Tacoma, Possu ja Doora, teises Aet, Kesrti, minu vennas Elimar, Zibilla ja Ferrik. Mardile jõudes, tuleb Aet, lahistades nutta, autost välja ja kallistab mind. "Siin on nii hea olla!" Armas.
Seekord oli au mul oma külalislahkust näidata ka oma kallitele endistele kolleegidele ja sõpradele, "Estonia" tantsijatele. Nimepidi ma kõiki üleslugema ei hakka, 22 juuni õhtu oli aga mitmes telgis kokku, kui mu mälu ja arvestamine mind nüüd ei peta, üksteist inimest. Eelminekord rajatud uus lõkkeplats ja selle asukoht ja Taneli mesiterdatud laud ja pingid õigustasid end igati. Kuna kõik Jaanilaupäevaks jääda ei saanud, oli esimene lõke ja pidu juba 22 juuni. Loomulikult oli lõke ka 23 ja 24 lausa kaks lõket.
Teise ja kolmanda päeva lõkke tegemiseks said poisid kätte sae ja kiviaia äärest lasin mahasaagida mitte vajalikke puid. Nii et igati hästi, nemad said lõket, mina kiviaia taastamiseks aeda puudest vähemaks ja muidugi ka vaate hobuste koplisse ilusamaks. Tore oli ka see, et Leisi jõgi, minu krundi piiril, sai ujumisega sisseõnnistatud.
Vesi oli pikimale poisile puusadeni, põhi olla selline ebamäärane aga asja ajas ära vist küll. Vähemalt mõni uljam tegi ujumisliigutused ära. Kes teab, ehk proovin selle värgi ise ka kunagi järgi. Meeldiv üllatus oli veel see, et esimesel päeval, Marika elukaaslane, kui teised juba niiöelda chillisid seal, tuli mu juurde ja küsis - "Kas sul mõnda talutööd ei ole teha?" Pikemalt ma sel teemal ei peatu, loodan, et kõik jäid pakutuga rahule, vaatamata sellele, et dušši ei olnud(ja ega tule ka). Ja seda, et lisaks tantsijatele oli seltskonnas ka laulupoiss, see sama, kellele vesi puusadeni ulatus. Ja veel ka seda, et meie koertel oli pidu, käisid aga nillimas, kui teised grillisid. Üks hommik panid isegi pooled lihad nahka, mis õhtul valmis tehti ja hommikuks jäeti. Ja veel seda, et kommentaar on avatud, tore oleks lugeda asjaosaliste arvamusi ja muljeid.
Jaanipäeva kokkuvõtteks võiks öelda, et igati toredad päevad olid. Süüdistada ei saa joomist, vaid selle liialdamist. Õnneks süüd ei ole olemas, piiri oskasid ka kõik pidada. Sama ka vist söögiga. Kui keegi muret tundis, et ega ma seal liiga tööga ei tee endale ja vähemalt Jaanipäeval võiks puhata, siis võin öelda küll, et sai nati vabamalt võetud küll. Isegi rannas käisime ära. Aga nii palju küll, et esimesed päevad Taneliga ikka niitisme muru ja Aeda ja Kersti abiga sai peenrad ja hekk rohitud ja Elimariga tassisime maja eest palgid ära, mille kevadel mahavõtsime Taneliga ja mille Tanel nüüd eelnevalt meile kolme meetri pikkuseks saagis.
Kuna rahavast oli palju, majas ka kaks võõrast koera Possu jaoks, otsustas Possu üks öö uksest väljalipsata. Kuna ta mul selline üsna totuke ja arg on, pealegi ainult toakass olnud, olin üsna mures ta pärast. Esimene päev otsisme teda kõikjalt. Käisin metsaski tiiru ära, ikka teda hüüdes. Teisel päeval andis lootust, et Possu ikka elavate kirjas on naabrinaine, kes ütles, et ta nägi üht kassi. Sai mitu korda käidud ka naabri talu juures teda otsimas aga ei midagi. Muidugi tulid need kõige halvemad ja kurvemad mõtted pähe.... Teise päeav õhtul, läksin just vennaga hobusied vaatama, hüüab Tanel lõkkeplatsilt, et Possu maja ees. Jooksin ruttu sinna aga nii kui ta mind lähenemas nägin, oli ta maja all. Jätsin kevadel mägrale majanurgas vundamendis ühe augu lahti, et säästa end tema lammutamistest. Pealegi pidi mäger maja all tähendama õnne. Ja eks siis Possu, hirmunult uksest väljasaades, jooksis mööda maja äärt ja õnneks jäi mägra käik talle ette. Õnneks, sest kes teab, oleks ta teiselepoole jooksnud, jumal teab kuhu ta oleks läinud. Pool päeva muidugi ta end enam näole ei andnud. Ma kastisn õhtu lilli, kui vend ütles, et nägi silmanurgast kassisaba. Ja istuski Possu augus. Kutsusin ja kutsusin teda, suvatses Possu tulla augu ette istuma. Nii kui lähenesin, maja all tagasi ta. Lõpuks ikka, pika meelitamise peale, tuli ta minu juurde, sain tal kratist kinni ja kass tuppa. Nii et lahenes asi õnnelikult. Mida tema aga seal maja all tegi ja mõtles, teab vaid Possu ise. Aga küllap tal siis hea oli seal mägra pesas magada, et 1,5 päeva end näole ei andnud.
Eelmine kord läks mul puurkaev katki. Veeta aga ei ole elu, nii sai mindud naabritelt vett paluma. Peab tunnistama, et igati toredad naabrid. Sai mitmed korrad suheldud, ühtteist ka oma talu kohta kuulda. Vesi nende puurkaevus ei olnud nende sõnul kõige puhtam, pidime seda pudelisse laskma läbi sõela. Mine sa tea, ehk tõesti teeb paar liivatera kellegile liiga. Läks aga mõni aeg mööda, tulevad naabrimees ja -naine käruga. Tõid suure nõu täie puhast vett, mille nad linnast endile kaasatoonud olid. Ja seda puhast vett saime veel lisaks järgmisel päevalgi, kui naabrinaine linnast tuli ja meielgi vett tõi kaasa.
Ühel õhtul, korrastasime Taneliga lauda juures olevat platsi. millaski sai sealt võsa kõvasti mahavõetud. Nüüd riisusime kümnete aastate oksi ja sodi kokku. Kive, mis kiviaeda läksid. kiviaeda, mida ülesladusin, kst lagunenud oli ja mida jõudumööda pikemaks hakkasin ja hakkan tegema. Tuleb veel mõned mõned mõtetud peenemad puud mahasaagida, et esile tuleks vanade puude ja kiviaia võlu. ja kui sinna uut lauta ei ehita, siis tuleb sinna....... aga sellest siis, kui õige aeg.
Vaatan siis, mingi auto sõidab aia taha, seisab natuke seal ja lahkub. Tanel ütles, et naabrid. No mis, lollid on või, miks nad siis sisse ei tulunud ja rääkima?! Ühel teisel päeval naabrid rääkisid, et nad tõid sinna selle mehe ema, kellelt talu ostsin. Helmi on 80 aastane ja kunagi käis seal peenraid tegemas. Elab paar talu minust eemal. Naabrid ütlesid, et Helmi jäi tehtuga väga rahule. See on tunnustus küll, kui juba vanainimene rahul on ja kiitust jagab. Helmile tahaks kunagi külla minna, naabrite arvates oleks see ka hea mõte. Kuuleksin kindalsti nii mõndagi huvitavat minevikust ja talust.
Ühel päeval käis külas ka teine naaber, üks majapidamine veel eespool teel. Koos temaga endine külavanem. Mõlemad lustakas tujus, pakuti mullegi külakosti pudelist. Mida täpsemalt, sellest vaikin, sest saladusi peab hoidma. Sel ajal, kui see naabrimees käis tutvust tegemas baleriinidega, sain endiselt külavanemalt igasugu huvitavat kuulda. Ka seda, et Mardi oli kõige jõukam talu. Et tema isa käis Mardi Sassi juures metsas "üks tükk" heina tegemas. Üks tükk on 62 korda 62 ruutmeetrit ja selle tasu eest sai ta linna laadalt pudel viina osta ja kaks pakki suitsu.Kui naabrimees baleriinide juurest tagasi tuli, imestas, et mis sa Ivar ka baleriin või? Endine külavanem kostis, e t on jah, sa ju ka strippar. Vat sellised lustakad vanad.
Igatahes on naabritega suhted loodud, lubatud ka edasi suhelda. Ainult Heino, hobuste omanik on kuidagi........... või tunneb ta enda halvasti, et kevadel mind alt vedas, kui linna lubas viia ja alt ära hüppas, öeldes et haige on. Aga haigus oli ju teadagi mis!
Maal olles ei saa läbi ilma Elmari raadiota. Ja kuna Hellad Velled "Muinasjutt" on topis esimene ja liialadamata ka iga tund seda laulu lastakse ja mis seal salata, laul on hea, siis sai see laul ka meie lemmikuks. Vähemalt mulle. Kui kevadel oli Mardi lauluks "Rändajad", siis suve lauluks on kindlasti "Muinasjutt" . Seda enam, et aastaid tagasi ütlesin - "Et kui muinasjuttu uskuda, siis ta ka su ellu tuleb".
Kui külalised lahkusid, hakkasin ehitama kiviaeda.
Eriti hea oli seda ehitada, kui Tanel ka abiks oli. Üksi on see päris raske tegevus. Kivid kaevata ja tassida kärusse, käru vedada aiani, sealt laduda kivid aeda. Kui kahekesi seda teha, läheb töö libedamalt. Nii et kolme päevaga sai ikka mõned meetrid aeda juurde.
Viimaseks ööpäevaks tuli külla veel Helle. Muidugi pidin ma nii mitmed korrad kohapeal ja hiljem kuulama, kui tore ja hea Mardil on, vastuvõtma muudkui tänusi, lõpuks nii palju, et pidin lausa Hellele ütlema, et aitab küll, tüütavaks muutub.
Nüüd aga suleme silmad, kuulame "Muinasjuttu". Jah, Mardi on mu paradiis. Jah, mul on seal nii hea. Ja hea, et on sõpru, kellega seda jagada.
Lõpetuseks sobib siia kaks imelist pilti Mardi päikeseloojangust, mille jäävustas Marika kaasa. See ongi nagu muinasjutt.
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment