Esimene aasta, kui endal kogemus nende loomadega otseselt puudus, oskamata asju "hiire kindlalt" ära panna ja millaski talvel sinna läksin, ootas mind ees korralik hävitustöö. Hambad olid ülekäinud ikka kõik võimalikest kohtadest.
Eelmine sügis olin juba targem. Ilma jäin ühest pannilabidast. Kui muud võtta ei olnud ja ju seal puulabidal rasva sisse imendunud, käis see küll. Muidugi ei pääsenud ka mõnedest ehmatustest ja kiljumistest. Tee sa kapi uks lahti ja võta taldrik ja hiir jookseb üle sõrmede. No võtab kiljuma ju!
Ühe niiöelda laheda suveniiri olen ka tänu hiirtele saanud. Toodi mulle kuivatatud soolakala. Ise suur fänn ei ole, riputasin erinevad kalad kotta naelte otsa. Hiir osav on mööda seina üles pannud ja kala söönud nii, et ilusti on poolel kalal skelett väljas. Igati uhke värk mu meelest. Nii kala seisukohalt kui ka see, et kui mõelda hiire kaskadööri oskustele.
Nüüd aga on koht, kus saan rõõmu tunda oma kasside üle. Et kass ei ole lihtsalt armas loomake mul, vaid tegeleb ka oma tööga. Olles viimati maal, räägib Helle üks hommik, et kuule ei tea, kas kassid ajasid hiirt taga, et kuidagi teistmoodi jooksmine ja mängimine oli öösel. Ja vaatan ma samal hetkel Helle voodi esist, kassid Hellele hiire toonud susside kõrvale. Oh seda kisa! Järgmine päev oli Hellega äratus lihtne. Paned talle pehme asja käe vastu ja ütled hiir ja karjubki inimene end erksaks kohe. Pole pikalt looderdamist ja uimerdamist voodis enam.
Naabrite soovitusel, igasse tuppa talveks mürk, tegin ka mina seda nüüd. Elame näeme, kas jääb peremehe tiitel ikka mulle talveks või mitte.
No comments:
Post a Comment