Mure katusega.

Nagu teame, tehti saarel majadele ikka rookatus. Hea rookatus pidas vastu aastaid sada. "Kaunil nõukogude ajal" ehiti katus eterniidiga, tänu millele vanad ja väärikad majad, nagu ütleb Elo Lutsepp, nõukogude aja üle on elanud. Eks ta oli, vihma pidas ja odav ka, ilust ja moest tol ajal vist rääkimata. Nii tabas see saatus ka minu rehielamut.

Seda aga kahjuks vaid ühel küljel, lõunapoolsel.

Selline olukord on aga maja taga. Ja see teeb muret. Üks koht lasi läbi, käisin katust seestpoolt kilega vooderdamas. Õnneks talad on kõik kuivad ja korras, mõned roovitused vaid mädandunud. Aga selge on see, et kaua see asi niimoodi vastu ei pea.

Elo Lutseb kirjutab Maakodus, detsember 2007 - " Traditsioonilise rehemaja katus on tavaliselt väga suure pindalaga, mis teeb taastamise kulukaks. Kui talu väiksemate hoonetega suudavad omanikud ehk ise toime tulla, siis rehemaja katuse uuendamiseks oleks toetust küll kõige enam vaja. Loodame, et lähima kolme aasta jooksul leiab ka riik selleks võimalusi. Seni tuleb varuda kannatust."

Eks selles lootuses elan natukene minagi. Sest hetkel ei huvita väärtuslik rehielamu ja tema katus küll kedagi. Ei Muinsuskaitset, valda, riigist rääkimata. PRIA-st oleks veel võimalik mingit toetust saada, selleks aga hakka turismitalu tegema (no ei!!! solkima rehielamut veel euro wc-de ja köökidega) või loomakasvatus ja põllumajandusega teglema. Seda võimalust mul aga hetkel ei ole. Kuigi oli mul fantaasia, et võtaks kitsed. Suvel söövad väljas rohtu ja niita pole vaja, talvel aiatb naabimees toitmise ja jootmisega. See aga on liiga hull fantaasia.

Sügisel uurisin rookatuse tegijaid. Üks hakkaja mees käis Hiiumaalt, mõõtis ja tegi kalkulatsiooni, 180 tuhat. Oeh. Olen kiidelnud küll, et oi kui palju saab muuta ja korda teha ilma rahata, mida võite ka näha mu piltidel siin blogis aga kahjuks rookatust ei tee kuidagi ilma rahata. Aga just katus on number üks ja väga suur mure!

Muidugi oleks lihtne ja odav, kasvõi plekkkatus peale panna aga iga mõistusega inimene saab aru, et see oleks ju kuritegu. See oleks umbes sama, kui ma paneks ema kitli selga ja läheks linna peale. Loll võrdlus vist. Ja ma võin ju lolli üks päev mängida, kuid katusega lolli mängida ei saa.

Oskab keegi soovitada, aidata kuidagi?

Sest tõesti, nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel on see mure. Ja mure ei ole ja tohiks olla ju ainult minu oma. See on ju tegelt meie kõigi ajalugu ja kultuur. Miks me sellest siis ei hooli?! Mõtlen eelkõige riiki.