Asta.

Ühel päeval tuli naabrinaisega teemaks talu ja selle ajalugu või vanus, enam täpselt ei mäletagi. Ja Raaja ütles, oh, siit üle kopli elab Asta, et temal kõik hooned säilnud nagu vanasti need olid. Kahjuks ei olnud see päev Astat kodus, kui plaanisime koos külla minna. Nii siis läksin ise Hellega , otse üle kopli naabrinaisele külla.

Asta on 78 aastane, elab Lansi talus. Mehe mattis 6 aastat tagasi. Poeg käib ikka abiks. Muidu aga üksi igav, eriti talvel. "Et inimesi näeb nii harva, et hakka või kartma neid." Meie tuleks rõõmustas teda väga. Asta oli väga tore lahke, näitas kõiki oma hooneid ja kutsus tuppagi.

Astal on rehemaja säilinud pea tervenisti. Kambri pool, nelja kambriga, rehetuba, rehealune. Rehealuse otsas oli kunagi veel mingi hoone olnud. Vene ajal peeti rehealuses hobuseid, rehetoas lambaid seni, kuni kaasa lahkus. Rehaalusest on saanud puude ja kola hoidmis koht, rehetuba on lihtsalt kola täis.

Aga nüüd põhiline. Kest hoovi on Astal vana paargu.

Vasakpoolses tehti suvel süüa, padagi vedeles veel maas. Paremal oli sepikoda, mille taga kelder, kus praegugi Asta kartulid. Nii nagu rehemaja seiskord on kehv, ei ole kiita ka paarguga. Aga sain ülevaate, milline võis olla paargu minu talus ja ideid, kuidas seda kunagi taastama hakata.

Säilinud on poolkaares aidad. "Liha-, kala-, viljaait, vahemik" loetles Asta. Asta tõi taskulambi ja lubas lahkelt igalepoole sissepiiluda. Nii põnev, nii põnev! Ja mu süda tilkus verd! Neis lagunevate katustega aitades olid sees suured kirstud ja tünnid! Ja jumal teab mis väärtuslikku seal veel võis olla.

Kurb on vaadata, kuidas meie ajalugu ja kultuur ja arhitektuur hävineb. Kas ei võiks ja peaks olema see riigi kohus aidata selliseid talusi?! Eks maainimesele käib kõik ülejõu, võimalik, et ei osata seda vana ka hinnata. Või peame lootma, et mõni rikas soomlane sellise koha ära ostab?

Asta suhtles Mardi talu perenaise Salomoniaga kah. Loodetvasti, kui Asta suvel minule külla tuleb, on aega rahulikult rääkida, igasugu huvitavast. Seekord oli kell hiline ja meil oli vaja enne pimedat läbi kopli õnnelikult koju jõuda.

"Salomonia oli Kihelkonna haiglas, arstid lubasid jaanipäevaks koju. Jaanilaupäeval olid matused" räägib Asta. Kas ei ole mõnesmõttes ilus? Salomonia hing sai koju......

Astale lubasin järgmine kord kui Mardil olen, külla minna. Seda ma kindlasti ka teen, sest selliste inimestega veedetud aeg on väga väärtuslik. Seda enam, et Asta on väga armas memmeke.