Hulluks ajab! Ma olen täiesti erutatud. :)

Tellisin endale veel eelmise aasta sees talu ajaloo uuringu. Täna sain kätte niiöelda mustandi. Kogu ajaloost kunagi hiljem, kui materjal kõik koos.

Täna tegin aga enda joks juba 2 huvitavat avastust. Ühel dokumendil, mis mul endal eelmine sügis õnnestus saada, oli maja ehitusaastaks pandud 1900. Selle kohta ütles Elu Lutsepp, et see on absurd. Et ju keegi mäletas mingi loenduse ajal, et millaski ehitati ja nii nõuka ajal aasta 1900 kirja läks. Võimalik isegi, et sel aastal ehitati rehimajale juurde kambrid.

Suvel kui Helmil ja Ossial külas käisin, rääkis Helmi, et tema isa, kes on minu talu kunagise meremehe Aleksandri vend, on Mardi talus sündinud. 1939 aasta talundilehe järgi oli Aleksander 53 aastane. See tähendab, et sünniaasta on 1886. Ja kui nad seal talus sündisid, siis järelikult oli see maja seal juba olemas. Nüüd aga on küsimus, et mis aastal ta siiski võidi ehitada?

Ja teine tore avastus. Siin on Luulupe mõisa tükeldamise plaan aastast 1894-5

Võrdluseks Maa-ameti geoportaali kaart. Hea on võrrelda hoonete asetsust. Nagu näha on elumaja ja ait ühel ja samal kohal. Uuel kaardil veel paargu alles. Lisandunud on laudad vasakul ja kadunud on saun maja taga ja see salapärane hoone paargu kõrval.

Mardil on ilusti näha eluhoone ehk rehielamu. Maja taga kaugemal on saun. Täpselt see koht, mida Helmi mulle suvel näitas. Ja seal on praegu saunaahju uhked varemed. Maja ees on ait, mis müüdi vahedult enne Mardi minu valdusesse tulekut. Ait, mis oli veel uhkem ja paremas seisus olnud, kui maja, kirstud isegi sees. Müüdi odavalt viina rahaks.

Maja ees, natuke paremal, on näha kaks kõrvuti, risti paiknevat hoonet. Üks neist on paargu, mille varemed mul praegugi maja ees veel on. Kuulsin, et eelmine peremees müüs sealt kive ja ikka selleks, et viina raha saada. Paargu ootab taastamist, erinevaid mõtteid on. Kahjuks jah, ei saa teda sellisena, nagu ta kunagi võis olla. Sest seda ei tea vist enam keegi, milline ta kunagi oli. Väheamlt kivide kogusest võib järeldada küll, et oli kivi paargu. Ja see teine hoone seal. Huvitav, mis see võis olla? Aga huvitav lugu, umbes sama koha peal oli väike kõrgendik, kaevasin sealt mulda ja vedasin seda maaparanduseks laiali. Samasse kohta istutasin mõningaid põõsaid ja sattusin suurte kiviplaatide peale, mis asetsesid vägagi korrapäraselt üksteise kõrval. Arutasime veel,e t ei tea kas põrand. See kevad itsutasin ajutiselt samasse kohta hekki. Sattusin suurte maakivide otsa, nii et heki trajektoori tuli isegi muuta. Lihtne ja loogiline! Hoone vundamendi kivid ja need plaadid olid põranda kivid. Elo Lutsepp pakkus välja, et kõige loogilisem oli, et see hoone oli sepikoda. Paargu ja sepikoda asetsesid koos. Nüüd ei jää vist muud üles, kui korraldada arheoloogilised kaevamised.

Nüüd meenus üks lugu. Eelmine suvi kui tegin teed majast kaevu juurde, sattusin kaevates justkui teise tee peale, mis sealt kõrvalt läks. Alguses imestasin, siis sain aru, et ju siis läks tee paargu ette. Imestasin ka seda, et kuidas see vana tee nii sügaval maa sees on. See suvi aga nägin, mismoodi ja kui kiirelt tungib muru kiviplaatidele peale, nii et pole ime, et see vana tee aastakümnetega nii sügaval maa all juba oli, kui seda ei hooldatud.

Väike segadus aga on mul nüüd küll. Kui võrrelda kahte kaarti, siis mõlemal on peal maja ees olev paargu. Paargust aga ei ole sõnagi üheski dokumendis. 1939 aasta talundilehel on kirjas vaid elumaja ja kaks sõnnikulauta, ehitusaataga enne 1928. 1985 aastakindlsutushindelehelt leian hoone ehitusaastaga 1959. Arvan, et see on laut, mis ka praegu olemas ja maa-ameti kaardil siis see majast vasakul kollane. Samuti ei mainita kusagil aita.

Nii et täna õhtu olen ma palju õnnelikum, kui veel hommikul.Võib öelda küll, et lausa erutus seisundis! Ootan huviga uuringu lõpliku varjanti! Loodetavasti leitakse niimõndagi veel juurde,et asjas rohkem selgust saada. Ja eks kohapeal ole mul ka veel põnevat avastamist. Ja kogu selle pildi kokkupanemine.... uhhh, hulluks ajab!

Lõpp on uue algus. Sügise võlu ja mõnu. Maailma avastama ei pea.

Ega siin midagi uut ei ole, ammustest aegadest teada, et iga lõpp on millegi uue algus. Aga mõnus, võtad viimased juurikad üles ja juba paned uued maha. Et siis porgandi saak oli üsna hea, enamused ikka päris korralikud jurkad. Ühe reserveeris õde endale kohe.

Mõnus on küll, võtad oma juurikad üles ja keedad värsket suppi. Porgand,peet, kapsas. Ega maitse kohta oska öelda, erines see supist, mis oleks tehtud mitte oma juurviljast aga teadmine, et see on sinu oma, oma peenralt, teeb söömise eriliseks ikka küll.

Ja uue algus siis, maha sai pandud küüslauk. Ikka ilusti maasikate vahele. Ja kuna maasikaid juba rohkem,kui eelmine aasta, siis sai ka küüslauku maha rohkem. Kui nüüd naljaga mõelda, et turul maksab küüslauk 100 eeki kilo, siis võin veel paari aasta pärast rikkaks saada. Ja minu küüslauk! Just nägin poes, müüdi öko kuuslauku, no küüslauk või asi, mul üks küün sama suur kui nende öko küüslauk kokku. Ja sama öko on minu omagi. See aga selleks nüüd.

Seekordse käiguga võin väga rahul olla. Tööde suhtes. Isegi väga. Kui porgandid peedid sai üles võetud, kahtlesin väga, rohkemgi veel, kas minu soov, saada peenrad põllumaaks, ikka see aasta võimalikuks saab. Nüüd tahan tänada Hellet, kes jõudumööda sügisel on mul seal peenra vahesid kaevanud. Seda ka seekord, kui muld oli märg ja raske, seega ka töö raskem. Kaevasin kogu maa veel korra läbi ja siin ta siis nüüd on, 5 sammu lai ja 8 sammu pikk, mida uhkuse ja rahulolekuga võib juba põllumaaks nimetada.

Kui nüüd veel õnnestuks sõnnik ka peale saada! Uurin asja. Kui muud üle ei jää, eks pean siis koplist kümned kärutäied ise kohale vedama. Hea on mõelda, et tulemas on esimene kevad, kus ei ole vaeva, et hakata kõigepealt söötis maad üles kaevama, vaid saad rahus tegeleda külvamisega. Rehaga peenrad valmis ja mis veel peamine, et on ka maad kuhu külvata. Mitte, et hambad ristis kaevad maad ja siis üritad kõik oma seemned sinna väikesele lapile ära mahutada.

Vaarikad said lõigatud, rohitud ja kõvasti lehti alla toodud. Ikka rammuks.

Teine suur töö, mis tehtud sai, oli küttepuud. Puid lõhutakse küll suvel aga näe, kui suvel selleks aega, jaksu ja mahti ei jagunud, siis oli nüüd küll viimane aeg. Nagu kirjutasin ühes eelnevas postituses, et Tanel saagis eelmine kord jupid valmis aga mul lihtsalt ei jäänud muude toimetusete kõrvalt lõhkumiseks enam aega. Nüüd siis trotsides vihma, sai see tehtud. Kahjuks jah,langes puude tegu päevale, kui sadas terve päeva. Pimedaga sai viimased puud lõhki löödud ja käsikaudu riita laotud. Pärast muidugi olin nii märg, et alguses imestasin, et pluus, jope ja kampsuni all märg, kui aluspüksid ka märjaks osutusid, ei olnudki enam midagi imestada. Aga maal ju hea, ahi köeb, tuba on mõnusalt soe, et mitte nagu linnas, istud pooljahedas korteris, ei raatsi radikaid põhja keerata, sest tead ju, mis üüratu arve siis saad. Ja muide, kirves millega seal tööd teen, on mu vanaisa oma. Nii et ajalugu ja järjepidevus ja kui öelda võib, siis lausa ju reliikvia.

Inimesed enamasti ikka kipuvad halama ja virisema, et oi sügis tuli, vastik külm ja märg ja... Tulin siis ühel päeval mõttele, et issand kui mõnus, ongi sügis käes, tahaks maale! Kütaks ahju, kuulaks kuidas puud praksuvad, paneks villase kampsuni selga, sokid jalga, kiiguks kiiktoolis ja jooks hõõgveini. Akna taga ulub tuul ja krabistab vihma. No kas saab miski veel mõnusam olla?! Ja peaks ütlema, et sügisesed tööd vahelduseks on väga mõnusad. Ei ole ka seda, et linnas pead välja nägema popp, moodne ja noortepärane, vaid paned kihiti pluusid kampsunid selga, villased sokid ja kummikud jalga, müts pähe ja tunne on väga mõnus. Isegi palav hakkab tööd tehes ja nii koorid jälle seljast riideid vähemaks. Ja seda võin ka neile öelda, kes taaskord halavad ja virisevad, et "sügis ja olen haige ja viirused", siis jah, olin ka selline vähe tõbine, sõin küll iga õhtu küüslauku ja jõin teed mee ja ebaküdoonia-ingveri moosiga(enda tehtud), siis maal ununes küüslauk... piisas vist tegutsemisest värskes õhus päev läbi. Vähemalt ei saa ma hetkel küll millegi üle kurta. Ega ma siin nüüd maailma jälle ei avastanud ju, peaks olema üsna teada tõde, et värske õhk, füüsiline tegevus.... aga mõnele ju lihtalt meeldib rohkem viriseda ja haige olla, kui endale teene teha ja mitte seda olla.

Teine teema on, et ega maal saagi nii väga haige olla. Kujutate ette, et peate loomi ja hommikul saadate neile teate, täna lüpsi ei toimu ja süüa ei saa. Ja kui ei ole surmatõbi, saab ikka ju viinast abi. Ups. Minu ja Mardi talu lemmik on igatahes Herbert. Peale seda puude lõhkumist vihmas, sai tehtud kuum tee lisanditega ja ikka Herbertit. Küll kümned ürdid oma töö teevad. Kraad kindlasti ka. Õnneks pole veel surmatõbi olnud, kuigi mis seal salata, eks ole mindki külmetus kimbutanud.

Üks mõnus töö on sügisel veel. Muru niitmine, kui lehed on langenud. See oleks nagu "2in1" .Muru saab niidetud, lisaks hakib lehed ka ära, tuleb huumuse lisa ja riisuda ei ole ka vaja. Aga ega ma siingi vist maailma ei avastanud aga noh, enda jaoks niiöelda küll, vähemalt avastamis rõõm oli tore.

Kummitab endiselt. Vähemalt Hellel. Üks öö kuulen kõrval kambrist kisa - "Ivar tule siia, aja ta ära, ta on keset tuba" ja peksab mulle vastu seina. Hommikul väidab, et jälle see sama suur loom. Peaks meenutama, mida rääkis mulle vaimudest Ulvi, et miks nad mõnda inimest seal kummitavad... ja mind kaitsevad. Aga seda tahaks küll näha, kui mõni seal veel öösel õnne ja käima peale saab. Ok, vaimudega ei naljatleta.

Külatee on täiesti käest ära. Kui naabriteni tuleb veel enamvähem kruusatee, siis minuni edasi lausa muldtee. Hobuste kasvataja sõidab pidevalt seal traktoriga, nii et tee on auke täis, nüüd olid naabrid seal veel mulda vedanud, kogu tee oli suuri traktori roopa jälgi täis, kõrvalt heinamaa, mida järjepidavalt niitnud olen, samuti. Nii et ega kuiva jalaga sealt sopast enam läbi ei pääse. Tegin naabritega juttu, et mis teest saab. Ega nad päris aru vist ei saanud, millele vihjasin või ei tahtnud saada, igatahes öeldi, et tuleb vallalt paluda uut teed siia. Võtsin siis kätte ja helistasin valda. Kahjuks ei tea, kellega rääkisin aga see ametnik on küll kiitust väärt. Kohe teadis mis teest juttu, kes seal elavad. Ütles, et oli alles sinna kanti sattunud, et oma suureks üllatuseks avastas, mis olukord seal on. Et miks külavanem ei ole sellest teada andnud. Aga tuleb välja, et meil ei olegi külavanemat! Uus tee pidi aga kohe tugeva kindlaga järgmise aasta plaanis nüüd olema. Helistasin naabrinaisele ka ja rääkisin loo ära, et valda helistasin. Info pere siseselt levis kiiresti. Naabripoiss helistas varsti tagasi. Jutu see küsis, et kas olen siia registreeritud? Mh, no jah, ega külavanem vist ei pea olema inimene, kes paberite järgi koha peal elab, vaid inimene, kes ka asju ajaks. Aga see on mõte küll, et võiks rahva kokku kutsuda...

Kui nüüd olla positiivne, et sügis ei ole hooaja lõpetamine vaid juba uue alustamine, osata näha sügisese looduse ilu, kogu külma ja märja kõrval.... vaatame postituse pealkirja - sügise võlu ja mõnu. Ja elu ongi ilus, ka sügisel! Ja sööge küüslauku! Nagu ütles mu ühe sõbranna ema -"seks ja küüslauk vaheldumisi ja saate igast tõvest jagu! "

Talvised metsatalgud.

Ise tegemise rõõm on kõige parem. Ise teed, loodetavasti hästi tehtud. Väärtus ka hoopis teine. Õnneks on olnud sõpru, kes nõu ja jõuga abiks olnud. Paraku aga on nii, et üksi ja kaksi tehes ja kui aega vähe, ei jõua alati just nii palju, kui sooviks ja vaja on. Nüüd olengi mõtetega talves, Et võiks see talv ettevõtta ühe korraliku metsa tegemise. Kohe nii, et oleks hea tulemus näha. Et korraldaks talgud. Ehk on mõni hea ja tore sõber, tuttav huvitatud väikesest vaheldusest ja tahab tulla mulle talvel selles töös appi? Omaltpoolt pakuks süüa ja juua, mõnusat olemist. Usun, et olemine niigi mõnus, kui hea seltskond koos. Ja päälinnas saan boonuseks massaaži ka pakkuda.

Ei ühtki laipa. Kuradi sead!

Jutt lühike ja konkreetne. Ka nõrganärvilised võivad edasi lugeda, sest ei ole jutt nii hirmus midagi, kui pealkiri seda tunduda võis. :)

Täna, lahkudes pealinnast, saatjaks mustad pilved, vihm ja rahe, ootas mind Mardil ees ilus päikeseline oktoobrikuu päev.

Eelmine kord lahkudes, sai igasse tuppa, kööki, ja kotta pandnud hiiremürki. Tee peal arutasime, et huvitav, mitu laipa ees on. Ja üllatuseks, ei ühtegi. Kambrites ja köögis ei oldud isegi mürki pruugitud. See eest aga kojas ja rehetoas oli kõik nahka pandud. Ju siis sealt edasi ei tuldudki. Tore. Ja pahanduse jälgi tõesti ei ole kusagil näha.

Esimest korda selle aasta sees külastasid mu valdusi metsanotsud. Terve suvi sain hoobelda, et näe kus vedanud, pole see aasta nad mu valdustele tulnudki. Et kas aidanud see, et ise piisavalt palju siin olnud, et haritav maa kõvasti laienenud või... Nüüd olid siis minu uued lodjapuud maast väljas, poolte noorte viljapuude ümber tuhnitud, maasikapeenras, lillepeenras. Kevadel viskasin nalja, et kui saaks nendega koostööd teha, et las tuhnivad aga siis sealt, kuhu vaja peenrad teha. No ja nüüd ongi nad mul ühe maasikapeenra otsa täpselt meetri jagu pikemaks tuhninud. Kusjuures täpselt sama laialt kui peenar ise on. Õnneks suurt kahju ma vist ei saanud, ainult ajakulu ja töövaev, kõik korda teha jälle.

Peab ikka jahimeheks ka hakkama, istuks oma kambrikeses, kui hea juhus, teeks akna lahti ja põmm-põmm. Oleks endal praad laual ja sõbrad linnas toidetud.

Lõpp hea, kõik hea, praegu aga kõlagu- kuradi sead!

Kihnu maalammas.

Ma olen täiesti lummatud, võlutud, armunud! Kas võib midagi kedagi veel armsamat olla!?!

Nati üle kuu tagasi arutlesin siin, et kas lambad või traktor. Ja ikka kummitab naabrinaise ütlused- " Kui pensile jään, võtame lambad." "Ivar, kas võtame kevadel lambad?" Üks mu armas blogi lugeja ütles ükskord, et räägi Ivar ikka oma mõtetest. Nii ma siis nüüd teen seda.

Mine sa tea, mõttel ja sõnal on jõud ja siiani on elu näidanud, et kui mind miski ikka kummitama ja painama jääb, siis asja teoks ka viin. Parim näide ju ongi Mardi. Nii ma siis jahusin oma lammastest ühele oma massaži kliendile. Tema soovitas mul vaadata ühte kodulehekülge.

www.lambawark.ee

Väga väga asjalik ja põhjlaik, informatiivne kodulehekülg. Ja nagu ütlesin juba, olen lummatud, võlutud ja armunud!!!

Võibolla ma olen ullike, võibolla vaimustun liiga kergelt, püüdmata tajuda reaalsust, et iga loom vajab hoolt ja armastust. Aga ma arvan, et miski ei ole võimatu, kui väga vajada (tahta). Kusagilt peab ju alustama ja kui naabrid tõesti endale lambad võtaksid, usun et saaksin nendega kaubale, et endale alustuseks soetada paar lammast, kes talvisel ajal nende laudas, koos nende lammastega saaks olla või käiksid nad siis üle tee minu laudas, minu lambaid vaatamas ja toitmas- jootmas, kui suur vaev see ikka oleks. Seda enam, et need lambad elavad külmlaudas ja käivad ka talvel väljas. Ja asja juures eriti hea oleks veel see, et naabrinaine on ise erialalt veterinaar.

Lugege seda toredat kodulehte ja te mõistate, miks ma just Kihnu maalambasse kiindusin. Tema kasvatamine oleks kohe kuidagi eriline, natukene umbes sama, nagu hoida ja säilitada vana rehielamu. Et on ju vahe, lihtsalt maamajal ja rehielamul ja lambal ja meie maalambal.

Tutvumist on veel siingi. www.kihnumaalammas.ee

Sügis toob hiired tuppa.

Esimene aasta, kui endal kogemus nende loomadega otseselt puudus, oskamata asju "hiire kindlalt" ära panna ja millaski talvel sinna läksin, ootas mind ees korralik hävitustöö. Hambad olid ülekäinud ikka kõik võimalikest kohtadest.

Eelmine sügis olin juba targem. Ilma jäin ühest pannilabidast. Kui muud võtta ei olnud ja ju seal puulabidal rasva sisse imendunud, käis see küll. Muidugi ei pääsenud ka mõnedest ehmatustest ja kiljumistest. Tee sa kapi uks lahti ja võta taldrik ja hiir jookseb üle sõrmede. No võtab kiljuma ju!

Ühe niiöelda laheda suveniiri olen ka tänu hiirtele saanud. Toodi mulle kuivatatud soolakala. Ise suur fänn ei ole, riputasin erinevad kalad kotta naelte otsa. Hiir osav on mööda seina üles pannud ja kala söönud nii, et ilusti on poolel kalal skelett väljas. Igati uhke värk mu meelest. Nii kala seisukohalt kui ka see, et kui mõelda hiire kaskadööri oskustele.

Nüüd aga on koht, kus saan rõõmu tunda oma kasside üle. Et kass ei ole lihtsalt armas loomake mul, vaid tegeleb ka oma tööga. Olles viimati maal, räägib Helle üks hommik, et kuule ei tea, kas kassid ajasid hiirt taga, et kuidagi teistmoodi jooksmine ja mängimine oli öösel. Ja vaatan ma samal hetkel Helle voodi esist, kassid Hellele hiire toonud susside kõrvale. Oh seda kisa! Järgmine päev oli Hellega äratus lihtne. Paned talle pehme asja käe vastu ja ütled hiir ja karjubki inimene end erksaks kohe. Pole pikalt looderdamist ja uimerdamist voodis enam.

Naabrite soovitusel, igasse tuppa talveks mürk, tegin ka mina seda nüüd. Elame näeme, kas jääb peremehe tiitel ikka mulle talveks või mitte.

Tagurpidi Ants. Mida rohkem teed, seda vähem jõuad.

Mõtlesin, et vahelduseks oleks tagurpidi Ants ja kirjutaks postituse tagant poolt ette poole. Seega alustan tänasest päevast. Nüüd on siis varahommikune päikese tõus ka nähtud.

Kui jooga hullud tervitavad päikest enamasti tolmuses ja umbses saalis võimeldes, siis mina tervitasin päikest jalutuskäiguga oma valdusi ülevaadates ja hobuseid tervitades. Põhjus miks nii vara tõusta oli vaja on selles, et kui kevadel ei õnnestunud 100% bussiga Mardil käia, siis nüüd suve lõpus sai see tehtud. 20 minutid kõndimist, kohaliku bussiga Kuressaarde ja kohe Tallinna bussile. Peaks ütlema, et täitsa mugav ja ajab vahel ära küll, kui auto võimalust ei ole. Muidugi bussiga on see, et ega kotte eriti palju ei transpordi. Nii jäi ka seekord palju ilusaid õune ootama mu järmist tulekut. Õunad sai sorteeritud, ilusamad kasti ja rehetoa põrandale. Peaks piisavalt jahe olema, et mõni nädal säilida.

Eile õhtu oli täitsa mõnus taskulambiga toimetusi teha. Paarilie kõrvitsale, mis kasvama veel jäid, kaitseloorid peale ja lauad alla. Õunu korjatud, naabri juurest mädaraõigast kaevatud ja üldse kogu hoov ja maja korrastatud. Nii et saab ka pimedas hakkama. Kuigi jah, päev võiks paar tundi nihkes olla, ikka hommiku poole. Oleks päev pikem valges mõttes ja tööpäev efektiivsem.

Eile sai kibekiirelt enne pimedat veel niidetud mõlemad sissesõidu teed ja aia tagune tee ääres, lisaks Taneli niidetud hoovile. Vast annab sügis aega ja jõuab kogu ala veel korra üle käia.

Üleeiel õhtu ja eile tegin algust uue lillepeenra kaevamisega. Kunagi, esimesel sügisel, kui kõik veel niiöelda söötis oli ja sain esimesed taimed, ei suutnud ma kuidagi väljamõelda kohta, kuhu taimed panna. Nii sai rajatud esimene peenar keset hoovi, päikese küllasesse kohta. Üsna varsti sai ka selgeks, et see peenar jääb ajutiseks. Nii olen vaikselt taimi ümber istutanud, seekord sain selle ajutise peenraga siis lõpule. Lisaks veel Helle orgunnitud taimed Hiiumaalt. Pojeng, valge ja sinine käoking. Nüüd on siis kõik käokingad olemas. Sinise-valge kirju sain eelmine suvi Aeda emalt. Jällegi Hiiumaalt. See uus peenar tuleb sauna kõrvale ja see on peenra algus. Nüüd tahaks teha küll ikka sellise korraliku suure lillepeenra aga ennem peab ära ootama sauna terassi valmimise, otsuse kas ja kuhu täpselt tuleb tiik jne.

Nüüd on koht, kus ma ka siin tahan ropendada, sest kohapeal olles ma seda tegin. Saun asub vana aida koha peal. Mõtlesin, et panen uude peenrasse mõned kivid. Kangutan siis ühte suurt kivi sauna kõrvalt ..... no kurat küll, on hea jobu see pornokunn oma poistega! (palun vabandust). Mulle räägib, et pidi oma raha eest ostma naelu (lugege postitusi sauna ehitsuest) ja nüüd siis leian kivi alt hunniku täiesti uusi suuri naelu, lisaks vanad kõlbulikud ja osa ka mitte kõlblikke. Esiteks, see mölakas oleks võinud need naelad endale tasku pista, et järgmisele kliendile, kuigi ma väga loodan, et enam tal neid ei tule, mitte rääkida sama jama, mida mulle. Teiseks, minu mõistus seda küll ei võta, teha võõra inimese juures tööd ja siis peita ülejäägid kuhugi kivi alla. Isegi enda juures ei tehta seda ju mitte. Ja siis see katus. Korra käisin juba katusel liiste kinnilöömas, sest kile oli kõik lahti, liistud põhimõtteliselt kinni löömata. Ja nüüd siis jälle. Nii et jah, ei ole pornokunnil ei mõistust, eetikat ega......... Ja vabandust veelkord ropendamise pärast.

Läheme päevaga veel tagasi. Terve päeva, põhimõtteliselt jah, terve päeva rohisin ma oma uut maasikamaad. No täitsa õudne!

Tomatid sai üles võetud. Rohelised tomatid Taneli ja autoga linna saadetud. Sekak sibulad ja küüslaugud ja oma elu esimesed kõrvitsad.

Tegin ka otsuse, et enam tomateid räästa all ei kasvata. Eriline ja lahe see võib ju olla, mõne tomati võileivale ka sai aga kahjuks ei valmi tomatid ära. Niie tkevadeks vajan kasvuhoonet. Kõik head pakkumised ja soovitused on oodatud! J akui kasvohoonet kevadeks ei suuda muretseda, jäävad tomatid üks aasta vahele.

Pealegi, las olla ja jääda majaesine ikka iluaiale. Võibolla jõuab algust teha juba sügisel, igatahes osa taimi ootavad sinna ümber istutamist. Siit tuli mu mõte, et see aasta üks suuremaid märksõnu ongi see aasta Mardil peenrad. On neid üsna palju uusi tehtud, ka vanu ümber ja suuremaks.

Mida tegi Helle kogu see aeg? Vappralt ja kannatlikult kaevas ta tagaaias peenarde vahesi. Nii nagu likvideerisin muru vahed maasika maal, teen seda ta aedviljade juures. Kui jõuab sügisel jätkata, on hästi, kui ei, siis suur töö on kevadeks ikkagi ära tehtud. Aitäh.

Tanel tubli poiss saagis suure hunniku puid ära. Mul oli plaan, et lõhun need kirvega lõhki vean ja laon riita aga kahjuks see plaaniks jäi. Õnneks oli mul suur kile, mille hunnikule peale sain tõmmata, e t puud vihma käes ei mädaneks.

Nii tabasingi end mõttelt, e t mida rohkem teed, seda vähem sa jõuad. Et mida rohkem teed, seda rohkem on teha ja seda rohkem oleks aega vaja! Aga aega kahjuks napib alati. Seega ei jõua alati kõik teha ja siis ongi nii, et mida rohkem teed, seda vähem jõuad. Mõnele keeruline aga kes teab, see saab aru küll mida räägin.

Esmaspäeval, ennem Taneli lahkumist käisime metsas tammesid kaevamas. Nüüd on karja väravast sissesõidu tee ääres, heki taga tamme alle. Nagu Taneli vanaisa ütles -"Nüüd on kaks head võimalust, tammed kas lähevad kasvama või ei lähe. Kui lähevad, on hästi, kui ei, tutist kinni ja välja." Loodame selle esimese hea võimaluse peale!

Hekki istutasin ümber. Kevadel sai ostetud, millest osa mulle sünnipäevaks kingiti hulga taimi, nii hulgi, e tsissesõidu tee äärest jäi kõvasti üle. Küll oli mõtlemist, et kuhu ülejäänud panna. Teekis mingi idee, et teeks maja ja uue viljapuu aja vahele piirde. Ikka jäi taimi üle. Õnneks tekkis hea idee, teha maja taha peenarde ette hekki. Seal jäi see muidugi pisikeseks. Õnneks see maja juures hekk osutus mulle õigel ajal valeks ja nii istutasingi sealt õmber maja taha. Tulemus peaks olema hea, eriti kui hekk korralik heki mõõdu juba võtab.

Kuna meie Hellega jäime bussi peale, saatsin oma kassid ja koera Taneliga linna. Lahkumine meenutas mu lapsepõlve. Alati kui maalt ära tuli minna, valitses selline kurbus, nii minul kui vanatädil, kes saatis meid linna. Nüüd aga oli tunne, et mina olin see, kes külalised teele saatis.

Ja nüüd olemegi päeva juures, millest juba postituse kirjutasin. Edukas ja tore Kudjapel käik ja suur istutamise päev. Kuidas see oli, mitu puud pidi inimene oma elu ajal istutama?